Kohalik koer Laika

Enne siia kolimist kirjutas majaomanik meile, et tal on täiesti kasvatamatu ning ebasöbralik koer. Olime pisut murelikud enne oma kohtumist selle loomaga ning arutlesime, palju valuraha me saada vöiksime kui ta meid hammustama peaks. Tegelikult on ilmselgelt muidugi rootslaste arusaam täiesti kohutavast ja kasvatamata loomast pisut teine kui eestlastel. Akita nimega Laika osutus rahulikuks mömmikuks, kes inimestesse suhtub neutraalselt. Clara vastu tal olid kyll tugevamad tunded. Enne nende omavahelist kohtumist rääkis majaomanik meile, et Laika läheb igakord väga elevile, kui Clarat öues näeb. Pidavat lillepotid köik akende äärest maha ajama, ilmselt tahab mängida. Tegelikult mängida ta ei tahtnud, pigem Clarat natuke hammustada.
Majaomanik kommenteeris seda niimoodi, et kahjuks ei saanud Laikat väiksena eriti hästi sotsialiseerida. Sotsialiseerida ei saanud teda sellepärast, et juba väikse kutsikana läks ta teistele kallale, teiste kutsikate omanikele see ei sobinud ja nii ei olnudki Laikal söpru.
Kuna Clara on Eestis ja majaomanik opist paranemas olen natuke Laikaga jalutamas käinud. Peab kahjuks tunnistama, et rihmas käitub see koer märksa viisakamalt kui minu loomake, ei mingit tirimist. Ilmselgelt on hoopis minul kohutavalt kasvatamatu koer.

Stockholmi linnaekskursioon

Etteruttavalt võib öelda, et mina olen üritanud endast kõik anda, et mittemingil juhul Eestisse ei jõuaks!!! Nõrganärvilistel paluks edasi mitte lugeda ja Elinal võileib ja kohvi käest ära panna.

Rongisõidu lõppfaasis sain aru, et ühest vagunist on eraldatud vaheuksega umbes 10 kohaline istmete kogus koerainimestele ja LASTEGA inimestele. Olime seal kokku kuuekesi - Mina Clara, üks vanamees oma koeraga ja mingi hispaanlane oma lapsega. Too teine peni oli vähemalt sama tubli kui Clara! Nuuskisid vahepeal natuke omavahel ja kuulasid väga hästi omaniku sõna. Ainukeseks ikalduseks sealt loomavagunis oli see väike laps. Pakuks puusalt tulistades, et umbes 2 aastane - oskas kõndida ja lõuata. Kui nüüd üdini täpne olla, siis seda kõndimist nägi vähe! Kogu see tema trall lõppes sellega, et viskas minusuunas enda mängumõõga üle kahe istme. See kukkus mudugi ka otsapidi Clara ette, aga koeranina oli nii tubli, et isgei ei reageerinud. Vaatas mulle korra kõsivalt otsa ja ma arvan, et ta tahtis öelda, et sellel Elukal võiks parem peremees olla. Kogu selle kammajaa tulemuseks oli see, et ema pahandas lapsega, kes siis vastulöögiks lõugas täiest kõrist umbes pool tundi. Minul oli tegelikult suht õkskõik, aga vanamee soli häiritud. Emast ka tegelikult tubli, et ei teinud lapsest välja ja kui ta vait jäi läks taga tamburisse juttu rääkima.

Kuna rong saabus 14.35 ja laev pidi väljuma 17.45 arvasin, et mul on küllalt aega. Võtsime siis Claraga ette jalutuskäigu raudteejaamast sadamasse. Olin endale googlemapi abiga ka mingi kaardi joonistanud. Vahemaa kokku natuke alla 6 km (arvasin, et enne 17h puuris konutamist on hea koeraga "väike" jalutuskäik teha) ja olin endale üles kirjutanud 7 suuremat tänavat, mida mööda peaks minema. Raudteejaamast väljusin ilusti õigele poole. Olin kül natuke häiritud sellest, et esimese kahe üleskirjutatud tänavanime ma ei kohanud, aga kui kolmandale õigele tänavale sain, siis tundus seis hea olevat. Clara üldislet jalutas suhtelislet hästi, kui teda rihma otsas pikalt hoidsin, aga nigu tulid ülekäigu kohad ja/või kitsamad tänavad, siis sikutas nagu kelgukoer. Arvestades Stockholmi keskmiseid tänavaolusid, siis vahepela olingi nagu kelk. Edasi aga ei läinud asjad niihästi. Leidsin kõll üles enda arust õige suure pargi, aga seda keskmislet tänavalt läbides ei leidnud enam kuidagi õiget jätkutänavat. Kahtlane tundus ka see, et olime juba jalutanud mingi poolteist tundi. Aega enam mul liigapalju raisata ei olnud ja otsustasin juhtnööre küsida. Kaks esimest vastust ehmatasid mind päris ära: "you should take a bus or metro" ja "I actually dont know but its in the other sid of the city". Õnneks olin pussipeatusele lähedal ja läksin uurisin seda kaarti seal ja oma halvaks üllatsueks ühtegi tuttavat tänavat ei näinud. Hea uudis oli see, et sleat läks buss nr. 1, mis läks sadamasse ja üks noorhärra soovitas mul selle võtta, kui ütlesin, et tahan Värtahammanisse minna. Aga kuda saada bussipilet? Bussist seda osta ei saa ja kohalikku sularaha mul nagunii polnud. Järgmisena esitasin küsimuse, et kust siis saab bussipiletit osta? suunati mind üle tee asuva putka juurde, kus aga töötas mingi mitte liiga heleda nahatooniga inimene ja seletas mulle vigases ingliskeeles, et tal on otsas tänaseks!? Sinna putkasse Clarga siseneda ei julenud igaks juhuks ja ta ootas mind väga tublilt väljas lumehange ääres ilma millimeetritki liikumata (kui liikus, siis igastahes jättis oma algse koha väga hästi meelde ja oli seal supsti tagasi, kui ma putka uksest nõutult väljusin). Kun aega laeva väljumiseni oli veel umbes 1.15, siis ma väga paaniaks ei olnud ja küsisin uuelt möödujalt, et kust saaks piletit osta. Osutas näpuga sama putka peale kust ma just välja olin tulnud. Teavitasin teda, et tänaseks on vorst otsas ja tuleb ut lahva päeva oodata. tema mind uskuma ei jäänud ja läksime siis koos sisse. Kostus mõne dminutit rootsikeelset vestlust, mille peale onu mulle teatas, et otsas neh. Samas ulatas mulle bussipileti oma rahakotivahelt. Ütles, et sellest peaks parasjagu tsoonide jaoks piisama, et sadamasse saada. Pakkusin härrale raha, aga sea ta ei tahtnud. Mis siis ikka muud kui sai teda viisakalt tänatud. Läksin siis kohe üle tee ja jõudsin joostes bussile, kuigi see tundus suht pointles tegevus, kuna neid busse käis umbes iga 5 minuti tagant. Ohh seda õnne ja rõõmu, kui slegus, et see buss kähebki sadamase ja ettenäidatud lipik tasub ka selle eest. Bussis sõites selgus, et Clara on üks kuradima vinge "Wingman".

Sadamasse jõudsin 17.00 ja tauvastasin, et ma olen in the middel of... Pole mingeid silte, kus võiks õige terminal asuda. Läksin kohe alustuseks valele poole, aga nähes tupikut ja ei ühtegi suurt laeva otsustasin Clara sikutamisele alla anda ja nii me siis tema tempos jooksime teises suunas, kus paistis ka mingi terminal. Õnneks põrkasin selle juures kokku kahe kollavestiga (mingid sadamatöötajad vist), kes oskasid mulle õige suuna kätte näidata ja väitsid, et siit on 15 minutit jalutada sinna õige terminali juurde. Nüüd siis tuvastasin enda kaardilt ka lõpuks selle viimase tänavanime, mis ma sinna kirjutandu olin ja karvandi vedamisel meie paarisrakend liikus. Leidsin laeva ja maha, aga nu kust kurat ma sinna siss saan. Olles just 20 minutit (ei olnud 15 minuti jalutamsie teekond) jooksnud, tuvastasin ühe sõbraliku kohaliku kaasabil, et kõige parme on läbi mingi maja minna. Paistab, et Claral karmavõlgu pole ja/või on Steffil mingi salajane maagia varuks, aga check-in tegime me 17.28 ja leavle jõudsime 17.36.

Kahju kohe Clarast, kui ma pidin ta sinna laeva kennelisse viima. Oli ta ennem ju nii tublisti kõike kuulanud, kui välja arvata rihmast sikutamine ja libedate põrandate/treppide kartmine. Valikut mul väga ei olnud ja panin ta sinna puuri. Puur ise ilus suur ja kedagi teist sela ei olnud. Pakkusin talle juua, süüa ja isegi nänni, aga kõik mis ta tegi oli närdinult pea ära pööramine. Täpselt nagu pakuks talle okstraati juua ja roostes naelu süüa.See ruum asub, kuskil 5. korrusel suht karmi mootorimüra keskel. Tema vaatamiseks tuleb minna infoletti, siis kutsutakse raadioteel selle puuriruumi avaja ja saab minna peni vaatama. Korra juba käisin, aga ega seal midagi head peale hakata ei ole. Karvand keeldub igasugusest koostööst ja arvab, et ma olen teda nüüd millegi eest karistanud. Ta koguaeg vihjab sela ruumis sellele uksele, kust me sisse tulime, et Meelis ma tean küll kust välja saab lähme ja otsime Steffi üles jookseme natuke agilitit või siis lähme Petsiga lõunat sööma. Clara küll veel vist ei sa aru, aga kõik see on meil plaanis, kui me maabume!

Kui ise enda elu huvitavaks ei tee, siis ongi ju igav :)

Teel Claraga kodumaale (rongisõit)

Mina muidugi olen paras tainas, sest suutsin kõigeapealt minna valele rongile! Lundi raudteejaamas on kokku mingi 8 perooni ja meie rong pidi väljuma 9.28 nr. 4 pealt. Kell oli kuskil 9.22, kui tuli ette rong, millel suurelt kiri küljepeal, et läheb Stockholmi. Mõtlesin, et peab meeldima ja ronisin peale! Päris ilus ja uhke oli ta tõesti, aga kohtudes kontrolöriga selgus, et minu rong on läinud!!! Läinud sellesmõttes, et enam ei olnud võimalik rongist maha minna, sest uksed olid sulgunud ja neid enam avada ei õnnstunud. Korraks käis mõte läbi, et peaks hädapidurit tõmmama (olime veel peroonil), aga siis suutsin enast kiirelt rehabiltiierida. Parem vales rongis, kui rongiliiklusesse kaose tekitamise eest türmis. Kontrolörile meeldis Clara väga, aga minu osava soorituse üle ta just kõige õnnelikum ei olnud. Palus mul siis järgmises peatuses maha minna ja ütles, et probleemi mul õigele rongile jõuda ei tohiks olla, sest see esimene on tunduvalt kiirem. 25 minuti pärast olimegi mingis linnas, kus ma siis maha kobisin nagu palutud. Seekord vaatasin, siis tabloodlet mitte ainult enda rongi vaid ka seda, et ega samalt rajalt veel mõni muu ei lähe. Eks ma olen maalt-metsast ja pole harjunud lääneliku ühiskonnaga, aga ikkagi suht arusaamatu, miks peab 2 trammi samast kohast viie minutilise vahega samasse sihtkohta minema. Rongi numbri sutsin mina tuvastada ainult seest!

Tegemist Clara esimese rongisõiduga ja tal ei paista midagi selle vastu olevat. Natuke kehva on see, et ta kipub ikka ilgelt tirima, kui on vaja liikuda. Eriti muidugi ei meeldi talle sured kivist trepid, mille abil õigele rajale saab. Alternatiivsed variandid olid eskalaator ja lift, milledest viimane on suur nonono. Seistes oodates on karvand väga tubli ja on ilusti kõrval ega ei lähe möödaminevaid inimesi ega koeri tülitama. Üks härra, kes hommikust burksi järas, oli muidugi suht huvipakkuv, aga mulle otsa vaadates sai karvand kohe aru, et burks on nagu jänesed - vaadata võib, aga puutuda ei tohi. Rongis ka lamab mul siin ilusti istme all.

Häda ja viletsus

Ei olnud hea idee mersu kaitsmeid näppida. Täna keeldus aparaat käima minemast. Aku ei olud tühi, sest süüde läks sisse ja see lollakas venitilaator läks ka tööle. Veateade oli ka muidugi naljakas, mis soovitas mul kiiresti esindusse sõita. Hea meelega oleks seda teinud, aga kui mootor tööle ei kavatse minna, siis ma ei oska. Võibolla ma ei tea selle auto kõiki võimeid, aga väga ei armasta masinaid, kus elektroonika võimust võtab.

Saime muidugi enda poes käidud ja Elinale nädalaks söögi ära ostetud, sest landlord pakkus lahkelt enda autot. Läksime algul küsima, et kas ta saaks meid viia või kas tal on endal kunagi plaanis poodi minna, aga selle jutu peale andis ta mulle valida kumba ta auto ma kasutada tahan! Väga kena temast. Mina muidugi valisin suurema. Tegemist oli siis Land Rover jeebiga. Päris mõnus aparaat, aga ise sinna kütust küll osta ei tahaks :)

Mured ja rõõmud

Üleeile sai Elin endale lõpuks Personal Numbri, et nüüd on ta siis kohalike jaoks ka inimene. Kahe tunnise asjaajamise tulemsuena sai ta endale kohalikku panka konto, kohaliku telefoninumbri ja mis kõige tähtsam meile oma interneti. Meil on nüüd wifi ruuter mille võib ükskõik kuskohas (nii nad vähemalt väidavad) Rootsis seina pista ja ongi internetiühendus olemas. Meil siin 4G ja 2014 aasta lõpuks tahavad nad kogu Rootsi sellega katta.

Halb üllatus oli täna hommikul koeraga jalutama minnes auto juures mingi müra. Mingi ventilaator töötas ja oli seda öö otsa teinud, kuigi auto oli lukus ja võtmed toas. Hea uudis selle juures oli see, et ta ikka veel töötas, sest see tähendas seda, et aku oli veel mittetühi. Tegin siis kiire kõne Eestisse meie isiklikule mehaanikule ja sain soovituse esindusse pöörduda. Mersul varem ka seda häda olnud ja viga pidi olema mootori ventilaatori anduris. Ajutise lahendusena soovitas Mihkel selle kaitse välja võtta. Kus asuvad A klassi mersu kaitsmed? Kaks esimest kohta, kust otsisin olid kapoti alt ja rooli alt, aga tühjagi. Tuli siis manuaal lahti võtta ja oh imet, kaitsmed asuvad kõrvalistujapoolse porimati alla. Väike luuk "põrandas" ja seal nad olidki. Manuaalis ei suutnud leida kohta, kus oleks mingi juhis kaitsmete kohta. Hakkasin siis neid kaitsmeid ükshaaval välja kakkuma ja õige oli eelviimane :)

Kuna meie landlord käis esmaspäeval mingil seljaopil ja ei tohi väga raskusi tõsta, siis aitasin teda lumerookimise töödega ja Elin käis nende Laikaga (Akita) jalutamas. Väga viisakalt pidas see loom ennast üleval ja üldse ei sikutanud rihmast. Mõtlesime, et laseme koertel ka üksteisele tere öelda ja vaatame kuidas nad läbi saavad. Mõlemal tundus huvi selle vastu suur olevat. Suht kiiresti sai selgeks, et Laikal on kõht tühi ja tema ainuke huvi oli Clara ära süüa! Selle peale kadus Claral huvi selle peletisega mängida ära ja enam ei sikutanud rihmast tema poole vaid tuli istus pots mulle kõrvale maha.

Jöuluks koju!

Mell ja Clara asuvad 17. detsembril Eesti poole teele kasutades- rongisöit Stockholmi u 5 tundi ja seejärel 17 tundi laevas loksumist. Ainus probleem on esialgu veel see, et Clara pole eriti nõus oma suukorviga kõndima. Peame veel natuke harjutama, aga ehk vast ei nõuta seda eriti kusagil. Rongides on siin lausa eraldi vagunid koduloomadega reisijatele. Kui tahad koerale eraldi istet, pead talle lapsepileti ostma :) Clara kavatseb Melli tooli peal istuda.
Mina ostsin endale laevapileti 23. detsembriks ja loodetavasti see ka õnnestus vaatamata Tallinki kodulehe ning Nordea internetipanga suurele vastuseisule. Pole kumbki just parim võimalik veebilahendus.
Tagasi plaanime samuti eraldi reisida, ilmselt Mell Claraga kunagi jaanuari algul ning mina detsembrilõpp/jaanuari algus.
Kui keegi imestab, miks meile selline pikaldane reisimisviis meeldib, siis põhjus on hinnas. Rong ja laev (üksköik kas koeraga või ilma) jääb alla 100 euri ots. Pühadevälisel ajal saab ka lennupileteid soodsalt, kuid hetkel on hinnad üsna laes. Pealegi nii rongisõit kui laevasõit on täitsa meeldivad, mina isiklikult kavatsen mõne hea raamatu läbi lugeda. Praegu on valik majaomaniku poolt jäetud Priestess of White (mingi selline noorte täiskasvanute raamat) või siis mingi teaduslik asi...vabade radikaalide raamat või midagi. Huvitav küll, mis peale jääb :) Ilmselt see Priestess of White saab muidugi enne loetud. Majaomaniku jäetud raamatute hulgas on veel History for Dummies ja põnavamaid lahinguid maailmaajaloost. Tunduvad ka täitsa huvitavad.

Kodus võib Clara lume alt oma muna üritada otsida. Videomeenutus sügisest.

Agility trenn

Täna käisime Hööri koerteklubi agility trennis. Eriti lihtne polnud just nendega kontakti saada. Põhiliselt meeldib neile kõigile telefoni teel asju ajada. Mulle see nii hästi ei meeldi, sest siis ma pean nendega tihti rootsi keeles rääkima ja ei pruugi kõigest aru saada. Täna hommikul kell pool kümme lugesin meilist, et kui tahan, siis kell 10 algab agility ja helistagu ma juhtnööride saamiseks. Helistasin ja peale pisukest poolsegast rootsi keelset vestlust asusime paaniliselt kiirustades teele. Sõbralikud rootslased ootasid meid ühes tee äärses bensukas ning sealt suundusimegi edasi maneezhi, mis osutus jäiselt külmaks. Rootslased panid ühe hästi lihtsa raja üles ja siis seda me seal kordamööda kaks tundi jooksimegi. Me saime mingi umbes 6 korda proovida. Üsna palju koeri oli, umbes 5 spanjelit, 1 nuustik (ilmselt puudel), üks tavaline kolli, üks nova scotia retriiver ja üks suur must maxinuustik.  Enamus koeri olid algajad, kes läbisid rada üliaeglaselt. Rasked tundusid olema kiik (ühel spanjelil oli ületamiseks roomamis-lamamismeetod), slaalom ja rõngast kipusid nad ka mööda hüppama. Üks noor spanjel oli väga tubli, kiire ja motiveeritud, aga enamus koeri võtsid asja rahulikult.
Väga ma aru ei saanud, kes neist treener on. See, kellega ma telefonis juttu olin rääkinud nagu pani raja algul ning pärast ütles, kui oli vaja kõrgusi tõsta. Mingit juhendamist/parandamist/võtete õppimist ma väga ei täheldanud. Võibolla muidugi seetõttu, kuna enamus prooviski lihtsalt raja sees oleva slaalomi ning kiigega hakkama saada.
Clara jaoks oli rada ülilihtne ja meil polnud erilist probleemi selle läbimisega. Aga joosta ta sai ja lõbus tal oli, nii et korda läinud üritus. Kohalikud vaatasid muidugi Clarat suhteliselt üllatunult ja kiitsid, et hea kiire ja motiveeritud koer. Ilmselt lähme järgmine pühapäev ka. Nad ütlesid, et ma võin seal esialgu käia ilma klubi liikmeks astumata, kuna tegemist pole ametlike treeningutega. Tihedamad treeningud hakkavad siis, kui saab väljas teha. Trenn maksab mingi umbes 45 sek kord ja makstakse kuu lõpus. Pärast järgmist korda on jõulupuhkus ja trennid hakkavad uuesti peale pärast 6. jaanuari. Plaanin tegelikult ikkagi Hörby koerteklubi ka veel uurida, see on lähemal ja järsku seal on natuke kõrgem tase (ja äkki isegi treener).

Iga tunneli lõpus on valgus

Internet

Ootame jõule, et jõuluvana meile personal numbri tooks!

Hetkel kasutame majaomaniku 4G USB netipulka, kui teda kodus pole. 4G levi on siin väga hea!

Onu ütles, et tal on ka Wifi ruuter kuhu saab USB netipulga taha panna, aga see ei pidavat töötama enam. Varem oli töötanud. Ma siis läksin ja proovisin ja tõesti tee või tina, aga ei võta see ruuter modemit taha. Tegin wifi ruuterile isegi update ära. Lõpuks aitas vana hea sõber google ja kui jõudsin ruuteri "kodulehele", siis seal oli suurelt kiri "ei toeta 4G USB modemeid".

Küsisin siis majaomanikult, et ega tal vana 3G netipulka alles ei juhtu olevat? Selgus et oli selle ära vsianud, kui Tele2 talle 4G pulga saatis. Meil müüakse tähtajalise lepinguga neid 3G pulkasid, siin inimesed viskavad neid minema!

Asju lahti pakkides tuvastasin, et mul on kaasas minu EMT netipulk 3.5G. Läksin siis küsisin onult tema netipulga ja ruuteri. Mõtleisn, et tõstan SIM kaardi ümber oma modemisse (millega väidetavalt pidi see ruuter töötama, kirjas oli et ei toeta 4G+ värki) ja panen siis ruuterile taha. Kõigepealt testisin, et niisama töötas ja ühendus ei olnud oluliselt halvem, kui 4G modemiga (vast mingi 30% kehvem). Asjatu vaev, sest ei söö see wifi ruuter ka minu netipulka.

Lõpuks mõtlesin, et teoorias peaks saama arvuti võrgu kaardist saata signaali ruuterisse, kui USB modem arvuti taga ja arvuti ise netis olemas. Kiusasin natuke Janekit (vana klassivend, kellele me Muri ikkeks kaela saatsime) ja selgus, et see ei tohiks üleliia keeruline olla. Google andis väga hea juhise kuidas seda läpakaga teha (läpaka wifi kaart panna wifit jagama), aga kuna mul lauaarvuti, siis selle kohta otsest juhist ei olnud. Aega läks umbes tunnike (kui uuesti peaks tegema, siis saaks küll 5-10 minutiga hakkama), aga nüüd on mul siin toimiv wifi ruuter.

AGA oh häda ja viletsust see ei levi onu majani :) ja vaevalt ta sealt minuni ka siis väga levib, kui ma tema lauaarvuti seadistaksin seda netti jagama. Arumaeivõi miks tehakse selliseid wifi ruutereid üldse, mis isegi 25m taha ei suuda signaali saata!!!

Kiusasin just natuke Olli ja tema ütles, et nada võimsust tõsta. Eks näis, mis sellest projektist saab või jõuavad jõulud varem kätte.

Ühenduse kiirus on meil siin muidu selline:

Minu töökoht

Tegin oma uue I-fööniga pilte oma kabinetist. Muidugi siis, kui kedagi vaatamas ei olnud :) Mul on siin alla ja üles käiv laud, soovi korral saab seistes arvutit kasutada. Päris mugav isegi. Tööle võïb tulla kell 7-9, meie grupi (ma olen MEMEGi ja MEELi grupis, ehk siis molekulaarse ökoloogia ja evolutsioonilabori alagrupp molekulaarse ökoloogia, mikroobiökoloogia ja evolutsioonilise geneetika suuremas grupis, mitte päris kooskõlas minu uurimisteemaga, teised tegelevad kõik DNA värkidega, eriti MHC-ga. Torbjörn on selles grupis, kuna tema sõbrad on selles ja seega mina ka.) kohvipausid on kell 9.45 ja 15.15 ja lõunapaus on kella 11.30-12.30. Koju võib minna kell 15-17 (ilmselt kes varem tuleb võib varem minna, aga tundub, et tegelikult nad võtavad vabalt. Eriti minu boss :)). Kabinet käib lukku ja korrusele saab uksekaardiga. Varsti saan endale läpaka, millega kodus saab tööd teha. Töö ja kodu vahet käin bussiga ja nagu selgus, saab hiljem bussipileti kuidagi maksudest maha arvata. Maksud on siin üsna arusaamatud kõigi jaoks, ka kohalike rootslaste jaoks.

Vanaema

Meie esimene plaan oli laevale minna ilma koerata, aga võtta kaasa enda vanaema. Nüüd siis katsetame Eestisse tagasitulles seda taktikat lennates, sest kes see ikka julgeb diskrimineerida vana karvast inimest.

Kuidas te julgete minu vanaema kohta öelda, et ta näeb välja nagu koer!

Kuningriigi eluoluga tutvumine

Esimesel päeval viisin Elina autoga tööle ja käisin järel ka. Pärast seda läksime inspekteerisime kohalikud supermarketid üle ja tuvastasime enda üllatuseks, et süüa saab siit ikka päris mõistliku hinnaga, kui natuke valida. Pigem odavamalt, kui Eestis!

Kütuse hinnad on erinevates tanklates päris palju erinevad, aga keskmislet ikka Eestist kallimad. Liitri hinnaks tuleb umbes 1.7€, aga ärge muretsege küll Eesti ka varsti Rootsi tasemele jõuab :). Üldine liikluskultuur maanteel ja linnas on väga viisakas!!!

Kuna meie Villas pole liialt palav otsustas Elin esimese poeskäigu ajal ka ühe lahja alkoholisisaldusega Glöggi võtta (2.2%). Raha tema eest muidugi väga ei tahetud, aga ega selle eest midagi väga ei antud ka. Elinal muidugi nutikusest puudu ei jäänud ja nüüd segab ta seda vastikut magusat lörri kuuma veega pooleks ja saab hea sooja morsi.

Minu "ikaldus" esimese shoppingu käigus oli frankfurter viinerite pakk, mis tundus kahtlane, aga üliodav. Mõtlesin praadida kartulite kõrvale ja kuna lihasisaldus oli isegi olemas, siis arvasin, et küll ta süüa kõlbab. Põhimõtteliselt sai Clara endale paki praetud viinereid, sest isegi rohke koguse sinepiga suutsime ainult mõned sisse pressida.

Väga heaks vahetuskaubaks svennsonite maal on kange alkohol. Elin võttis tööle kaasa 1kg Viru Valge, mis me endale laevalt soetasime ja tagasi tuli Iphone 3G 4.2.1 16GB. Päris äss diil! Ülemus oli tal öelnud, et lapsed keegi ei tahtnud, pidi vana ja aeglane olema. Päris suur edasiminek ikkagi, kui ennem oli Elinal 8 aastat vana Nokia 5410.

Kohalikke telefoninumbreid ega intertnettipulka me endale ennem teha ei saa, kui meil ei ole "personal nr.". Elin andis selle taotluse sisse, aga aega läheb umbes 2 nädalat. Mina saan selle numbri endale, siis kui abielutunnistuse kaasa võtan.

Teekond kuningriiki

Laupäeva "varahommikul" tegin Elinaga kiirelt ühepoolse diili, et tema sõidab Ene poolt laevale ja mina Stockholmist meie elamiskohta Lundi lähedal.

Teekonna kõige raskem osa oli laevale jõudmine. Need tallinna teed ja augud raputasid autot ikka päris korralikult. Isegi saun ja kohvi lõunaajal ei aidanud eelmise päeva pralletamist peast välja ravida.

Koeraga laevale minek oli ikka üks paras tsirkus, aga õnneks tuli Karvand sellega paremini toime, kui me kartsime. Nimelt kardab meie elukas paaniliselt lifte ja teatavasti laevad ka kõiguvad/mürisevad päris korralikult. Laeva reeglistik näeb välja, et koer tohib häda teha ainult ühes kindlas liivakastis ühe teki peal ja laevas peab suukorviga käima. Olime peninukki treeninud suukorvi peas hoidma ja seistes/istudes asi toimis. Toimis selles mõttes, et ta oli nõus sellega olema kõrvad ülialandlikult löntis ja silmades tume solvumine meie peale. Nalja hakkas saama, kui oli vaja suukorviga kõndida. Esimesel korral ei läinud vist 1 sekunditki, kui suukorv olu lännu! Teine kord oli selleks vaja teha paar sammu roomates... Edaspidi kõndisime siis oma lõukoeraga ilma suukorvita!

Laevas sõime hommikusöögi, mis oli kusjuures täitsa OK arvestades, et tema eest 10€ taheti. Peamine viga, mis me muidugi tegime oli koera kajutisse jätmine, sest suurem osa hommikusöögi soojast lauast koosnes koerasöögist (viinerid ja kanapallid).

Rootsi teed ja märgistused on väga heal tasemel. Kordagi ei olnud ohtu, et oleks ära eksinud, kuigi me ise seda kartsime. Stockholmist sõitsime oma elukohta umbes 7-8 tunniga. Teepela tegime ühe lõunapausi ja paar väiksemat koerajalutus/kohvipausi. Läbitud maa jäi kuskile 600km kanti. Kohale jõudes oli muidugi selline tunne, et ega kaugemale küll ei oleks viitsinud sõita.

Kohale jõudes majaomanik kutsus meid linna esimest adventi tähistama. Neil pidi olema mingi komme, et käiaks perega väljas ja süüakse vorstikesi. Kõht oli küll päris tühi, aga väsimuse tõttu ikkagi keeldusime lahkest pakkumisest. Sellepeale teatas majaomani, et toob meile midagi siis hommikusöögiks.

Esimene ehmatus majast oli muidugi suur, sest kütma oli seda umbes 1h tagasi hakatud ja ikka päris jahe oli. Uhkelt oli muidugi kraadiklaas radiaatori peale pandud, mis näitas +26C. Teine mingi aparaat, mis oli akna laual näitas +10. Hiljem tuligi majaomanik tagasi ja tõi meile põhimõtteliselt kotitäie sööki (piim, mahl, jogurt, sai, juust, või).

Elukoha välisvaade

Meie elukoht seestvaates