Aeglane Elin jookseb rada

Nu mis ma teha saan kui mul ainult kaks jalga all on :)

Trip to agilitiland

Tuleb tunnistada, et enamvähem korras autost üksinda ei piisa, et sihtkohta jõuda! Ei piisa isegi sellest, kui transpordivahendile on lisatud juht, kaardilugeja ja pagasnik karvadega polsterdada. Koht kuhu pidime minema oli "Köinge" ja see pidavat olema Hörby lähedal (Elin oli seal kaks korda käinud ja arvas, et sinna pole liiga keeruline sõita). Vaatasime ennem google mapilt ka ja midagi keerulist ei tundunud. Tõsiasi oli aga see, et kaardil oli 2-3 suuremat teed ja kõik, kuid reaalsuses leidsime umbes 10 Köinge silti ja teederägastik oli väga suur. Trippisime umbes 40km ümber õige koha. Kogu see seiklus oli muidugi väga tore, sest lisaks mõnusatele metsa/ralli teedele leidsime üles ka kohalikud rullnokad (pakuks nende max vanuseks umbes 16). Õnneks oli mul Clara pildistamiseks kaasa võetud fotoaparaat ja sain sellise pildi teha:

Lõpuks sõitsime tagasi Hörbysse ja küsisime uusi juhtnööre ja leidsime koha lõpuks üles. Kokkuvõttes julgeks ma väita, et Köinge ei ole kohanimi vaid tähendab kohalikus keeles maneeži või nuh mingit suurt angaari, sest igalpool kus me seda silti nägime oli suur maja, kus sees tuled põlesid.

Elul pole siin vigagi

Natuke aega on nyyd postitustel vahet olnud ja oleme saanud ka mönedelt nöudlikemalt blogikylastajatelt vastavasisulisi kaebusi. Vahepeal on olnud mönes möttes syndmustevaene, aga samas ka piisavalt kiire aeg. Tore on see, et meie auto on nyyd uuesti enam vähem söidukorras. Eile käisimegi autoga Hörbys agilitys ja täna käisime rahulolevalt poes Hörbys. Vahepeal peabki ilmselt natuke ebamugavam olema, siis saab rohkem röömu tunda uuesti leitud luksusest. Vörreldes bussidega poes ja trennis käimisega (millega alati kaasneb 2 km bussipeatusesse ja hiljem tagasi ning möningatel juhtudel ka bussi ootamine) on autoga ikka väga tore. Ja ei pea poes selle järgi asju ostma, et mida pärast tassida viitsib vaid vöib lihtsalt seda osta, mida tegelikult vaja oleks vöi tahaks. Ostsimegi siis lausa 2 liitrit piima korraga.
Praegu on rootslastel sportlov ehk siis lastel on spordivaheaeg. Seetöttu on seminare ja koosolekuid vähem kuna paljud on peredega kuhugi suusatama suundunud. Rootslased tunduvad yldse tohutult sportlikud, linn on jalgrattureid täis, nii kui vähegi kylma tuleb on meie järv uisutajaid täis ja nädalavahetustel on hästi palju ka lihtsalt neid, kes niisama ringi jalutavad. Meie majaomanikul on käsil mingi hämar projekt- öö varjus veab ta järve jää peale kive, mida ta lähedal asuvalt pöllult omastab. Ka ysna sportlik. Tema plaan on vist, kui ma öigesti aru sain, ehitada järve peale enda ja naabri vahele aed.
Otsustasime, et köik peavad aitama toas korda hoida. Seega öpetame Clarat ka enda järelt oma mänguasju kokku korjama. Järgmisena ilmselt öpetame ta meie järelt asju ära panema. Panen video ka, kuidas Clara koristamist öpib.

Kuna Mell oli agilitys kaasa, on sellest ka paar videot. Yhel jookseb treener Claraga ja yhel mina. Panen selle, kus treener jookseb Claraga. Mina tundusin kuidagi väga aeglane video peal, ma seda ei taha panna.
See treener on päris kiire, aga ega tal sellegipoolest eriti lihtne pole Claraga.

Hörby agility ja linnuajud

Löpuks ometi algasid agilitytreeningud ka Hörby koerteklubis. Kuna mul auto endiselt ei tööta, siis kasutasime sinna jöudmiseks omi jalakesi ja bussi. Kuna ma ise käisin päeval linnas ka, sain terve päeva peale maha köndida tubli 12 ja Clara 6 km. Öhtupimeduses jöudsimegi koerteklubi juurde. Hörbys on neil oma hubane majake, kus saab raamatuid laenutada, istuda, lobiseda ja kohvi juua. Samuti oli seal kast, kuhu sai panna koeraasju, mida endal enam vaja pole ja kes tahavad, vöivad vötta. Kuna ma veel klubi liige pole, siis hoidsin madalamat profiili ja ei läinud Clarale kastist uusi mänguasju ja kaelarihmasid vötma.
Agilitytreeningud hakkavad olema mitte seal koerteklubi juures vaid möned kilomeetrid eemal maneezis. Seega algas eilne öhtu agilityvarustuse auto peale laadimisega. Önneks on neil ysna kerged takistused, samas laadijaid jälle oli vähevöitu. Peale minu oli kohal agilitytreener Michael ja veel yks naisterahvas, kelle nime ma ei mäleta muidugi. Neil pidigi vähe agilityhuvilisi olema, maksimaalselt pidi trennis korraga olema 5 inimest. Samas agilitytakistusi on neil peaaegu kaks täiskomplekti. Maneezis sai muidugi jälle takistusi auto pealt maha laadida ning seejärel rada panna. Korralik jöutreening. Maneez on väga suur ja mitte liiva vaid mönusa saepurukattega.
Väga tore yllatus oli mulle muidugi see, mis koerad teistel olid. Clara sai treenida koos toredate, söbralikke border colliede Ghosti ja Boy-ga. Michael pani yles mingi raja ja ytles mulle, et kui liiga raske on, siis ma ei pea numbrite järgi jooksma vaid vöin yksikuid kohti harjutada. Kui me Claraga raja puhtalt ja Clara kiirusega olime läbi teinud tekkis ruumi vaikus. Treeneri ja Boy omaniku näod väljendasid ylimat hämmeldust. Tundub, et meie treener Tartus on teinud väga head tööd ja eestlasi me häbisse ei jätnud :) Ytleme nii, et kui seal oleks olnud agility vöistlus, oleks Clara saanud esikoha, Ghost (treeneri koer) teise ja Boy kolmanda koha. Nii kiiruse kui oskuste poolest. Sellesmötes oli hea vörrelda, et köik koerad on samast töust ning ysna täpselt sama vanad. Clara muidugi on kordades rohkem trenni teinud. Pärast vahetasime treeneriga koeri ja oli näha, et tal Claraga lihtne polnud. Oma koeraga ta jooksis kogu aeg hästi koos, aga Claraga nii ei jöua. Mina jooksin Ghostiga ja oli vähe rahulikum kyll. Peale agility sain treenida ka oma rootsi keelt ja isegi yllatavalt hästi saan hakkama. Ei sönagi inglise keelt ja köik asjad said aetud.
Panen siia pildi Clarast kus ta valmistub agilityks.

Sain ka kätte oma pilootprojekti MRI pildid linnuajust. Ysna hämmastav, topid linnu suurde magnetisse ja saad vaadata, mis tal sees on. Nyyd jääb järgi ainult proovida köigile asjadele öiged nimed panna ning tuvastada vajalikud keskused ajus. Mind huvitavad lauluöppimisega seotud keskused ja nende omavahelised yhendused. Laululindudel on hämmastav omadus suurendada oma ajus asuvaid nägemise ja laulmisega seotud keskusi (suurust ja neuronite hulka) ning nende omavahelisi yhendusi sigimisperioodidel. Varem arvati, et ajud on ysna muutumatud, kuid praegu tuleb välja järjest uusi leide ajude dynaamilisusest. Isegi osad imetajad, nagu näiteks karihiired, muudavad oma aju suurust sigimisperioodidel.
Siin piltide peal suured eriti heledad ymarad asjad on silmad. Hargnev asi on cerebellum ehk väikeaju. Kes veel midagi suudab tuvastada vöib lahkelt teada anda :)
nn pealtvaates

ja kylje pealt