Thursday, May 23, 2013
Tuesday, May 21, 2013
Clara enda ehitatud pesad
Kuna Kutsikad ja Clara ei taha väga koos püsida ja neid tuleb iga natukese aja tagant kohendada, siis käisin välajs ja tegin mõned pildid Clara enda ehitatud pesades. Õnneks valis ta lõpuks siis puuri!
Clara sai 6 kutsikat!
Eelmine öö ma ei saanud väga magada, sest Clara koguaeg niuksus ja tahtis välja. Samas väljas ei olnud tal mingit häda vaja teha vaid oli vaja oma pesasid vaadata ja nendes lebotada. Hommikul tegin juba paar panaikakõnest Steffile, aga kuna Clara pidi 12h enne sünnitust "värisema" hakkama ja seda ma ei tuvastanud arvasin, et aega veel kõvasti. Kutsusin Sandra endale lõunapaiku külla, et koos süüa teha. Kerge vahelduv vihmasadu seekord grillimise protseduuri ei seganud (eelmine päve tuli äkitselt siuke sahmakas, mis täitis umbes 2 minuti jooksul terve taldriku veega - söö grill suppi kui tahad). Lisaks sellele, et Sandra ja Joy on muidu ka väga tore seltskond otsustas Sandra ära pesta kõik minu mustad nõud! Tegemist on ikka väga vapra sõdalasega, sest protsessi käigus tuli hävitada mitu looma, kes olid oma evulutsioonilises staadiumis jõudnud päris kaugele. Lõhna järgi otsustades üritasid mõned kinldasti minema joosta ja Sandrat ka hammustada.
Clara muidugi oli suht ärveas meeleolus ja natuke kahtlusi tekitas ka tema kesine hommikusöögi huvi. Lakkus hapukoore krõbinate pealt ära ja kõrbinad sülitas välja nagu lutsukivid. Tavalislet kui talle söök ei meeldi teeb ta näo nagu talle proovitakse roostes naelu kos okastraadiga sööta, aga seekord oli käitumine teistsugune. Mingi hetk pärast lõunasööki arvas Sandra, et Clara kuidagi väriseb. Ma olin temaga suhteliselt nõus ja tegin teise paanikakõne Steffile. Kuna mei ei olnud kindlad ja Steffi arvas, et see peaks 110% märgatav erinevus olema, siis arvasime aega jaguvat. Võtsime ette Laurilt laenatud lauamängu LeHavre. Mitte et ma seda sie väga oskaks, aga üritasin Sandrale edasi anda enda versiooni reeglitest ja strateegiast. Joy ja Clara elasid vaheldumisi puuris ning pärast said isegi üheskoos ilusti hakkama, sest Joy oli väga tubli ja kuulas sõna, kui me ei lubanud tal Clarat kiusata. Paar korda küll proovis meile öelda, et me oleme Sandraga lollid ja suur Clara on ju palju suurem rõõm kelega koos mängida, aga see oli pigem erand.
Mingi hetk muutus Clara tõsiselt rahutuks ja hakkas ringi asjatama. Kell oli ka juba päris palju ja arvasime, et tuleb koertele süüa anda. Joy pani muidugi sekundiga nahka talle pandd portsu, aga Clara ei puutunud kõrbinaid isegi siis, kui sinna peale oli hapukoort valatud. Proovisin siis veel ka juust tükiga, aga seegi ei aidanud. Kõrbinaid ta ei tahtnud ja juustutükk läks pika pressimise peale sisse. Lõpuks sain siis ise ka aru, et Clara ei taha süüa vaid hoopis välja. Välja minnes tegi Clara mitu korda "häda". Läksin vaatama, et mida ta niipalju kükitab ja ühes kohas nägin ka väikest miini. Päris palju pidi Clarat veenma, et ta tuppa tuleks, kuigi väljas oli nõme ja märg. Reeglina on raske Clarat ka välja pissima saada, kui tilgub või rohi on märg. Ma ei tea miks, aga "märg" tale üldislet ei meeldi (välja arvatud muidugi ujumine).
Meil oli Sandraga mäng just põnevaks läinud, mõlemal 3-4 käiku teha ja nende mõtlemine võttis ikka aega. Clara jändas niisama laua all ja käis meid kordamääda ninaga oramas. Ilmselgelt eesmärgiga saada endale üks sügamiskäsi või kaks! Kui me olime jõudnud kumbki viimase kahe käiguni, siis läks Clara puuri. Mina istusin seljaga puuri poole ja Sandra küljega. Ma ei tea täpselt kaua me neid endi viimaseid käike mõtlesime, aga ühel hetkel teatas Sandra, et Claral on midagi imelikku. Imelikuks asjaks oli teine saba või siis viies jalg. Nimeta seda kuidas tahad, aga igastahes kui mina Clarat vaatasin, siis limpsis ta parasjagu lootekotist kutsikat välja. Öeldakse küll, et maailma suurim kiirus on viienda korruse aknast oma p****t näidates ja siis alla joostes seda veel aknal vilksamas näha. Antude hetkel ma arvan, et olin kiirem telefoni haaramises ja Steffi numbri valimises. Natukese aja pärast (või siis suht kohe), helistasin ka Steffi emale. Ma suures meelte sgaduses ei pannud pilti kokku, et nad on ju koos trennis.
Esimene ilmakodanik nägi siis päevavalgust kuskil 20:37. Paberile kirja läks natuke hilisem kellaaeg, aga nu vahepeal olime Sandraga jõudnud juba käterätid hankida, soojad veepudelid, vaadata kas kutsikas on ok ja tõenäolislet suutsin ma ka natuke niisama mõttetult mööda tuba ringi joosta ja tarka nägu teha. Igastahes panin kõne Steffi emaga valjhääleldi peale ja hakkasime tema juhtnööride järgi tegutsema. Võibolla on mul muidugi valikuline mälu, aga esimene asi mida Steffi/ema küsis oli, kas kutsikas häält tegi ja teine, et kas on emane :). Üldiselt oli Clara väga tubli ja oleks ise ka kogu protsessiga hakkama saanud, kuid kindlasti oli esimese kolme kutsika tulekul kasu ka minu ja Sandra sujuvast koostööst. Need esimesed tulid nagu lups ja lups.
Eks see jääb juba Steffi südametunnistusele, aga vaevalt ta ilma kihutamata oleks nii kiiresti kohale jõudnud. Enne neljanda kutsika sündi sain siis juba kergendatult ohata nagu reamees, kui teda saabub toetama kahurvägi. Sellest hetkest peale olime Sandraga rohkem assistendi rollis ja varustasime vajalike vahenditega profesionaale. Edasi kulges kõik väga hästi! ja minu jaoks muretult. Tuleb küll mainida, et riistade puhastamiseks sotetud viinast läks nii mõnigi pits minu kurku ka, sest kuidagi oli vaja see ärevus endast välja loputada. Viimased kolm kutsikat olid isased ja tulid juba palju pikemate vahedega. Steffilt oli see ikka päris tummine pingutus, sest ta oli ärganud hommikul 6st ja tööle läinud ja meil läks siin ikka kuskil 1-2ni öösel. Nii Steffi kui ka tema ema peavad ju täna ka hommikul vara tööle minema! Suured tänu kõigile kolmele neiule abi eest!
Pärast abiväe lahkumist tegin veel kõhklusest olukorra suhtes paar kõnet Steffi emale, aga pärast 2 enam helsiatda ei tahtnud. Naised peavad ju magama ka (sarjast mees peab sööma). Jändamist oli mul nende kutsikatega veel kuskil kella 4ni, sest ei püsinud nad neile ehitatud soojade pudelite pesas (ilged aktivistid) ja kui üritasin neid Clara tisside külge toppida, siis jäid nad halvasti Clara käppade vahele ning ei jagunud tisse. Clara ka vana pätt ainult lakkus neid ja lükkas selle protsessiga neid endats eemale ning tema küljes olevad kutsikad siis hakkasid vinguma kuna jäid tema või käppade vahele. Proovistin mitut moodi, aga viimaks jõudsin järeldusele, et kutsikad emast eemal ei püsi. Neil ikka päris tugev instinkt ema poole roomata ja tissi otsida. Mõni muidugi üritas Clarale kõrva pugeda või siis teiste aukuda juurde. Kahe tunnise jändamise järel nüüd tundub vaikus olevat ja kõik rahulikult Clara kõhu all ja tõenäolislet on igal ühel ka oma kraan olemas, kust märjukest välja pumbata.
Clara muidugi oli suht ärveas meeleolus ja natuke kahtlusi tekitas ka tema kesine hommikusöögi huvi. Lakkus hapukoore krõbinate pealt ära ja kõrbinad sülitas välja nagu lutsukivid. Tavalislet kui talle söök ei meeldi teeb ta näo nagu talle proovitakse roostes naelu kos okastraadiga sööta, aga seekord oli käitumine teistsugune. Mingi hetk pärast lõunasööki arvas Sandra, et Clara kuidagi väriseb. Ma olin temaga suhteliselt nõus ja tegin teise paanikakõne Steffile. Kuna mei ei olnud kindlad ja Steffi arvas, et see peaks 110% märgatav erinevus olema, siis arvasime aega jaguvat. Võtsime ette Laurilt laenatud lauamängu LeHavre. Mitte et ma seda sie väga oskaks, aga üritasin Sandrale edasi anda enda versiooni reeglitest ja strateegiast. Joy ja Clara elasid vaheldumisi puuris ning pärast said isegi üheskoos ilusti hakkama, sest Joy oli väga tubli ja kuulas sõna, kui me ei lubanud tal Clarat kiusata. Paar korda küll proovis meile öelda, et me oleme Sandraga lollid ja suur Clara on ju palju suurem rõõm kelega koos mängida, aga see oli pigem erand.
Mingi hetk muutus Clara tõsiselt rahutuks ja hakkas ringi asjatama. Kell oli ka juba päris palju ja arvasime, et tuleb koertele süüa anda. Joy pani muidugi sekundiga nahka talle pandd portsu, aga Clara ei puutunud kõrbinaid isegi siis, kui sinna peale oli hapukoort valatud. Proovisin siis veel ka juust tükiga, aga seegi ei aidanud. Kõrbinaid ta ei tahtnud ja juustutükk läks pika pressimise peale sisse. Lõpuks sain siis ise ka aru, et Clara ei taha süüa vaid hoopis välja. Välja minnes tegi Clara mitu korda "häda". Läksin vaatama, et mida ta niipalju kükitab ja ühes kohas nägin ka väikest miini. Päris palju pidi Clarat veenma, et ta tuppa tuleks, kuigi väljas oli nõme ja märg. Reeglina on raske Clarat ka välja pissima saada, kui tilgub või rohi on märg. Ma ei tea miks, aga "märg" tale üldislet ei meeldi (välja arvatud muidugi ujumine).
Meil oli Sandraga mäng just põnevaks läinud, mõlemal 3-4 käiku teha ja nende mõtlemine võttis ikka aega. Clara jändas niisama laua all ja käis meid kordamääda ninaga oramas. Ilmselgelt eesmärgiga saada endale üks sügamiskäsi või kaks! Kui me olime jõudnud kumbki viimase kahe käiguni, siis läks Clara puuri. Mina istusin seljaga puuri poole ja Sandra küljega. Ma ei tea täpselt kaua me neid endi viimaseid käike mõtlesime, aga ühel hetkel teatas Sandra, et Claral on midagi imelikku. Imelikuks asjaks oli teine saba või siis viies jalg. Nimeta seda kuidas tahad, aga igastahes kui mina Clarat vaatasin, siis limpsis ta parasjagu lootekotist kutsikat välja. Öeldakse küll, et maailma suurim kiirus on viienda korruse aknast oma p****t näidates ja siis alla joostes seda veel aknal vilksamas näha. Antude hetkel ma arvan, et olin kiirem telefoni haaramises ja Steffi numbri valimises. Natukese aja pärast (või siis suht kohe), helistasin ka Steffi emale. Ma suures meelte sgaduses ei pannud pilti kokku, et nad on ju koos trennis.
Esimene ilmakodanik nägi siis päevavalgust kuskil 20:37. Paberile kirja läks natuke hilisem kellaaeg, aga nu vahepeal olime Sandraga jõudnud juba käterätid hankida, soojad veepudelid, vaadata kas kutsikas on ok ja tõenäolislet suutsin ma ka natuke niisama mõttetult mööda tuba ringi joosta ja tarka nägu teha. Igastahes panin kõne Steffi emaga valjhääleldi peale ja hakkasime tema juhtnööride järgi tegutsema. Võibolla on mul muidugi valikuline mälu, aga esimene asi mida Steffi/ema küsis oli, kas kutsikas häält tegi ja teine, et kas on emane :). Üldiselt oli Clara väga tubli ja oleks ise ka kogu protsessiga hakkama saanud, kuid kindlasti oli esimese kolme kutsika tulekul kasu ka minu ja Sandra sujuvast koostööst. Need esimesed tulid nagu lups ja lups.
Eks see jääb juba Steffi südametunnistusele, aga vaevalt ta ilma kihutamata oleks nii kiiresti kohale jõudnud. Enne neljanda kutsika sündi sain siis juba kergendatult ohata nagu reamees, kui teda saabub toetama kahurvägi. Sellest hetkest peale olime Sandraga rohkem assistendi rollis ja varustasime vajalike vahenditega profesionaale. Edasi kulges kõik väga hästi! ja minu jaoks muretult. Tuleb küll mainida, et riistade puhastamiseks sotetud viinast läks nii mõnigi pits minu kurku ka, sest kuidagi oli vaja see ärevus endast välja loputada. Viimased kolm kutsikat olid isased ja tulid juba palju pikemate vahedega. Steffilt oli see ikka päris tummine pingutus, sest ta oli ärganud hommikul 6st ja tööle läinud ja meil läks siin ikka kuskil 1-2ni öösel. Nii Steffi kui ka tema ema peavad ju täna ka hommikul vara tööle minema! Suured tänu kõigile kolmele neiule abi eest!
Pärast abiväe lahkumist tegin veel kõhklusest olukorra suhtes paar kõnet Steffi emale, aga pärast 2 enam helsiatda ei tahtnud. Naised peavad ju magama ka (sarjast mees peab sööma). Jändamist oli mul nende kutsikatega veel kuskil kella 4ni, sest ei püsinud nad neile ehitatud soojade pudelite pesas (ilged aktivistid) ja kui üritasin neid Clara tisside külge toppida, siis jäid nad halvasti Clara käppade vahele ning ei jagunud tisse. Clara ka vana pätt ainult lakkus neid ja lükkas selle protsessiga neid endats eemale ning tema küljes olevad kutsikad siis hakkasid vinguma kuna jäid tema või käppade vahele. Proovistin mitut moodi, aga viimaks jõudsin järeldusele, et kutsikad emast eemal ei püsi. Neil ikka päris tugev instinkt ema poole roomata ja tissi otsida. Mõni muidugi üritas Clarale kõrva pugeda või siis teiste aukuda juurde. Kahe tunnise jändamise järel nüüd tundub vaikus olevat ja kõik rahulikult Clara kõhu all ja tõenäolislet on igal ühel ka oma kraan olemas, kust märjukest välja pumbata.
Saturday, May 18, 2013
Clara raske elu vol. 3
Paar peäva tagasi käisd mul külas head ja paremad ning tõid head ja paremat! Hendrik tõi head liha (hea liha = palju liha) ja Pihel oma aia rabarberitest tehtud koogi nig seeni ja sinist juustu. Lisaks tegime siis veel grillil küüslaugu kartuleid, mis küll väga hästi välja ei tulnud. Võibolla vähene huvi nende vastu oli ka sellepärast, et nad said valmis viimasena. Meie mängisime päev otsa kaarte ja Tuuli mängis Claraga. Kuna Clara joosta ja hüpata ei tohi, siis mängiti peamiselt silitamsie mängu. Niipalju kui mina nägin, said nad väga hästi läbi! Lisaks siis õpetas Pihel Ukule selgeks ärtu masti.
Monday, May 13, 2013
Jaanipäeval koju...
Mell ja Clara on nyyd juba mönda aega Kullaaugul tagasi. Seda peamiselt Clara järjest suureneva talje töttu, tundub, et lähinädalatel on oodata borderite invasiooni.
Minul tuleb seega siin mönda aega omapäi olla. Iseenesest on muidugi kindlasti vöimalik ettekujutada ka hullemat saatust kui suveajal suure järve ääres elamine. Önneks läheb ka töö juures järjest pönevamaks ja peale selle leidsin Lundist raamatupoe, kust ostes kolm raamatut saab neljanda kauba peale. Pole midagi parata, eks siis tulebki neid raamatuid neljakaupa osta.. Praeguseks olen läbi lugenud: Sue Towsend "Number Ten" (see oli mingisugune poliitsatiir inglise peaministri pihta, ysna ladus lugemine ja kohati naljakas), Maurice Druon "The Iron King" (prantsuse kuningas Philip Ilusast, toredasti kirjutatud ja haarav ajaloojutustus, synges keskaegses meeleolus, kavatsen endale soetada ka selle järjed järgmistest valitsejatest), Lev Grossman "The Magician King" (pidi olema täiskasvanute Harry Potter, ilmselgelt ma siis pole piisavalt täiskasvanu, et sihtgruppi kuuluda. Pöhimötselt loetav, möned huvitavad episoodid, aga jättis kuidagi rohmaka mulje.), Deborah Harkness " Discovery of Witches" (ma vaatasin, et Maarjale oli see raamat väga meeldinud. Mulle ka meeldis! Väga haarav ja huvitav. Päris oluline ikka, et raamat oleks ladusalt ja läbimöeldult kirjutatud ja seda antud raamat ka oli. Kavatsen soetada järje.). Praegu on mul käsil Dostojevski "Vennad Karamazovid". Olen seda ammu lugeda tahtnud kuna mitmete kriitikute hinnangul peaks see olema tema parim teos ja Dostojevski on mulle eelnevalt meeldinud. Lisaks on selle raamatu suur pluss veel see, et see on hästi paks ja seega jätkub pisut kauemaks.
Eile käisin botaanikaaias jalutamas. Seal oli mitte eriti yllatuslikult väga ilus ja muidugi ysnagi rahvarohke. Väga tore on ka see, et seal on lubatud rihmastatud koertega käia ja neid nägin ma hulganisti. Peale koerte oli botaanikaaeda piknikule kaasa vöetud ka jänes (ei olnud osa piknikukorvi sisust). Peale kasvuhoonete kylastamist istusin yhe yksiku pingi peale puu alla. Ysna kiirelt liitus minuga söbralik vanem meesterahvas, kes soovis rootsi keeles juttu ajada. Ma ei teagi, kas mina olen ligitömbav vöi siis suurema töenäosusega rootslased ongi sellised seltskondlikud. Jutt algas muidugi traditsiooniliste ilmateemadega, aga seejärel sain ma teada, et minu vestluskaaslane elab pisut Lundist väljas ja on taimetoitlane. Millegipärast uskus ta, et ka kynnivaresed on eeskujulikud taimetoitlased, aga kui ma osutasin parasjagu vihmaussi ögiva isendi peale, siis sai ta pisut targemaks.
Minul tuleb seega siin mönda aega omapäi olla. Iseenesest on muidugi kindlasti vöimalik ettekujutada ka hullemat saatust kui suveajal suure järve ääres elamine. Önneks läheb ka töö juures järjest pönevamaks ja peale selle leidsin Lundist raamatupoe, kust ostes kolm raamatut saab neljanda kauba peale. Pole midagi parata, eks siis tulebki neid raamatuid neljakaupa osta.. Praeguseks olen läbi lugenud: Sue Towsend "Number Ten" (see oli mingisugune poliitsatiir inglise peaministri pihta, ysna ladus lugemine ja kohati naljakas), Maurice Druon "The Iron King" (prantsuse kuningas Philip Ilusast, toredasti kirjutatud ja haarav ajaloojutustus, synges keskaegses meeleolus, kavatsen endale soetada ka selle järjed järgmistest valitsejatest), Lev Grossman "The Magician King" (pidi olema täiskasvanute Harry Potter, ilmselgelt ma siis pole piisavalt täiskasvanu, et sihtgruppi kuuluda. Pöhimötselt loetav, möned huvitavad episoodid, aga jättis kuidagi rohmaka mulje.), Deborah Harkness " Discovery of Witches" (ma vaatasin, et Maarjale oli see raamat väga meeldinud. Mulle ka meeldis! Väga haarav ja huvitav. Päris oluline ikka, et raamat oleks ladusalt ja läbimöeldult kirjutatud ja seda antud raamat ka oli. Kavatsen soetada järje.). Praegu on mul käsil Dostojevski "Vennad Karamazovid". Olen seda ammu lugeda tahtnud kuna mitmete kriitikute hinnangul peaks see olema tema parim teos ja Dostojevski on mulle eelnevalt meeldinud. Lisaks on selle raamatu suur pluss veel see, et see on hästi paks ja seega jätkub pisut kauemaks.
Eile käisin botaanikaaias jalutamas. Seal oli mitte eriti yllatuslikult väga ilus ja muidugi ysnagi rahvarohke. Väga tore on ka see, et seal on lubatud rihmastatud koertega käia ja neid nägin ma hulganisti. Peale koerte oli botaanikaaeda piknikule kaasa vöetud ka jänes (ei olnud osa piknikukorvi sisust). Peale kasvuhoonete kylastamist istusin yhe yksiku pingi peale puu alla. Ysna kiirelt liitus minuga söbralik vanem meesterahvas, kes soovis rootsi keeles juttu ajada. Ma ei teagi, kas mina olen ligitömbav vöi siis suurema töenäosusega rootslased ongi sellised seltskondlikud. Jutt algas muidugi traditsiooniliste ilmateemadega, aga seejärel sain ma teada, et minu vestluskaaslane elab pisut Lundist väljas ja on taimetoitlane. Millegipärast uskus ta, et ka kynnivaresed on eeskujulikud taimetoitlased, aga kui ma osutasin parasjagu vihmaussi ögiva isendi peale, siis sai ta pisut targemaks.
 |
| Kasvuhoonetes elasid vabalt armsad hiina kääbusvutid |
 |
| Ylikooliplats |
Monday, May 6, 2013
Saturday, May 4, 2013
Subscribe to:
Posts (Atom)