Samal ajal Rootsis...puunukk Pinocchio agilitytsirkus

Käisime Claraga Hässleholmi Agility Fabrikeni nimelises klubis avatud algajate taseme rajatreeningul, 2 hüppe ja 2 agilityrada. Võitsime 2 hüppe ja 1 agilityraja ja saime ühe üsna piinliku disklahvi.  Ühe hüpperaja võitsime 0,03 sekundiga teiste borderite ees, mis on minu arust absurdne, kuna ma ei usu, et nad nii täpselt aega võtta suudavad.Claral oli kaasas lausa 3 liikmeline fänniklubi. Alka tegi meist ka videod, minu meelest suurepärane dramaatiline kaameratöö. Tundub, et tase oli mulle suht paras, vaatamata ülilihtsatele radadele suutsin korralikult pusserdada. Kuigi joostes tundus mulle, et olen nii elegantne ja ülikiire ja näitan kogu aeg koerale, kuhu minna, siis videote pealt näen millegipärast hoopis kedagi, kes aeglaselt liigub, kätega suvaliselt vehib ja vahepeal üldse mitte midagi koerale ei näita. Clara oli muidugi super tubli ja kiire nagu alati, talle pole midagi ette heita. Ma suht imestan, kuidas ta üldse teadis  pool aega kuhu minna :)

Prügikastidest toitu otsimas

Viimasel ajal oleme tihti käinud külas välibaasi peamajas elavatel veganil ja vegetariaanil. Meil on seal olnud pitsaõhtu, magusa kaneelikõrvitsa õhtu ja suhkruga praetud banaanide pidu. Enamasti sinna juurde ka vegan-vein leedrimarjadest. Minu suureks üllatuseks selgus, et enamus veinidest ei kõlbagi veganitele juua, kuna nende tegemisel on kasutatud loomseid produkte veinist sademe eemaldamiseks.
Veel kuulsin, et eriti maitsev pidi olema vegan-banaani vein. Selle tegemine pidi käima nii, et tuleb hästi suur kogus banaane keeta ja siis kääritada. Ja banaane pidi saama hiigel kogustes suurte poodide tagant prügikastidest. Tuli välja, et meie naabrid ongi üsna tihedad nn dumpster divingu ehk siis prügikastidest  toidukorjamise harrastajad. Rootsis pidi minema visatama pool kogu toidust ja kuna tööjõu kulud on niivõrd suured, siis poed eriliselt kõlbamatute ja veel kõlblike toiduainete eraldi sorteerimisega ei tegele. Kui ühel banaanil on juba paar tumedat täppi peal, läheb terve partii prügisse. Samuti visatakse vana partii minema kui uus on saabunud. Ja muidugi visatakse minema kõik asjad, mille pakend on kasvõi pisutki kahjustada saanud. Tõepoolest, poes käies näeb kõik väga ilus välja, mitte kunagi ei näe mädaplekkidega puuvilju ega katkisi pakendeid. Vegan rääkis, et kohati on ta lihtsalt kastide kaupa pisut plekilisi banaane leidnud prügikastist. Ja et ta kasutab seniajani ühte pesupehmendajat, mille ta kunagi leidis ja mis oli ära visatud lihtsalt sellepärast, et selle pakendil oli mõlk sees. Rootsis tundub, et see prügikastidest asjade hankimine pole mitte niivõrd vajadus, kui pigem elustiil ja filosoofia.
Eile siis otsustasimegi minna banaaniveini toormaterjali hankima. Väga saladuslikult pidime kogunema täpselt kell 10 õhtul üleni musta riietatuna, et asuda teele Lundi parimate prügikastide poole. Esimesse kohta Lidli taga viis ilus sillutatud tee. Plats prügikastidega oli valgustatud ja paar hipit juba sorisid seal õnnelikult. Sealt leidsime suure hulga mandariine ja natuke muud ka. Peab küll ütlema, et tegelikkus ja see, mis ma olin ettekujutanud siiski erinesid. Prügikastid haisesid ja see, mida nad sealt õngitsesid haises ka ja oli kaetud igasuguste asjdega. Hoidsin tahapoole ja olin rohkem moraalseks toeks, väga ei isutanud ikkagi näppusid sodi sisse pistma.
Järgmises kohas olid prügikastid hipide eest ära pandud. Kolmandas kohas, Netto prügi juures olid jälle samad hipid meist ette jõudnud ja askeldasid rõõmsalt nagu väikesed rotikesed suure prügikasti sees ja ümber. Ilmselt vastavalt prügikasti viisakusele suundusime teise seal asuva suure konteineri juurde. Vapper ja kogenud vegan ronis konteinerisse sisse ja asus seal usinalt sobrama ja asju kilekottid toppima. Üsnagi haises ja oli lögane, aga tal olid kummikud jalas. Mina ei tulnud selle pealegi, et peaks kummikud panema, aga ma muidugi ei tulnud ka selle peale, et ma peaks ligasesse prügikasti sisse ronima. Aitasin kilekotte hoida ja asju tassida. Hipid lõpetasid teise konteineriga ja siis läksime ja vaatasime ka selle üle. Seal oli hulka puuvilju ja palju jogurtit, mille säilivustähtajani oli veel paar päeva. Banaane oli küll väga vähe, aga igasuguseid erinevaid tsitruselisi kogunes tohutus hulgas.
Kodus toimus peamaja köögis kiire ja asjatundlik saagi sorteerimine ja pesu. Tulemuseks oli tohutu kogus ilusaid värvilisi puuvilju, natuke salatikraami, hulka kartuleid ja palju jogurtit. Väga huvitav oli kogu see üritus ning selline liigse tarbimise vastane filosoofia mulle tegelikult meeldib, aga pisut siiski ekstreemne minu jaoks on see reaalne prügikastides tuhnimine.

Õppisin vegan-kaneelirulle tegema! Kui Mari järgmine kord Eestisse tuleb, siis teen talle! Väga head olid, ainult natuke palju sai (4 pannitäit oli  kokku nelja peale, ehk siis igale ühele üks pannitäis. Mitu päeva sõime kaneelirulle. ) 

Clara oma sõbraga meie köögis.

Niimoodi ta magaski mul voodi peal.

Lidli tagused prügikastid, mugavas kohas ja hästi valgustatud.

Rahulolevad prügikastide juurest naasvad ökoloogid.

Osa külluslikust prügikasti-saagist peamaja köögis.

Välibaasi plussid ja miinused

Plussiks on muidugi suurepärane asukoht, soojad saiakesed ning see, et vahepeal saan kaasa jõlkuda linnupüügil. Täna saime võrkudega kätte haraka, laulurästa, 4 võsaraati, väike-lehelinnu ja siis kui väljas oli juba pimedaks läinud otsustas võrku lennata imepisike käblik. Veel saime kätte mitmeid sini ja rasvatihaseid ning ühe kiili. Mulle on väga kasulik ja õpetlik ning muidugi huvitav ja lõbus nende väga asjatundlike linnupüüdjate sabas jõlkuda ja linde näppida.
Peale selle nägime hiljuti koeri jalutades, kuidas merikotkas ajas minema noort selleaastast kaljukotkast. Sellist asja ei näe just iga päev, nii et tegin otse loomulikult ka pilte.

Miinuseks siin elades on see, et maja ei köeta ning sisetemperatuur sõltub suuresti ilmast õues. Aeg-ajalt läheb üsna jahedaks ning niiskeks ning on päevi, mil mingil põhjusel on kogu aeg tunne, et tahaks istuda teki all ja juua teed. Samas päris külmaks pole veel läinud ja loodetavasti ei lähe ka. Või siis võib-olla kunagi hakatakse kütma. Suurem probleem on hetkel see, et kuuldused on, et meid visatakse siit järgmisel nädalal paariks päevaks välja. Keegi on vist terve baasi endale broneerinud ja seega peaksime me kogu oma kola ja koerad kokku pakkima ja siit läinud olema. Samas midagi ametlikku pole me kuulnud, nii et võimalik, äkki esmaspäeval selgub. Oleks väga tüütu igas tahes  ning minu valikuid ei kitsenda hetkel mitte ainult see, et mul on koer, vaid et asjad veel keerulisemad oleksid on Claral järgmisel nädalal ka jooksuka tippaeg. Lundi lähiümbruses on majutusega üsna keeruline ja isegi hostelid on päris kallid.

Muidu läheb elu rahulikult, vahepeal tähistasime veel vegan-pitsaõhtuga ühe baasielaniku sünnipäeva. Muidu on vegan toidud päris maitsvad olnud, kuid vegan juust oli küll üsna kohutav. Maitsel ei olnudki nii väga viga, kuid see oli selline kohutav kleepuv plödi, raske oli hammaste küljest lahti saada. Väga juustumaitset ka ei olnud.

Claraga käime ikka ilusti agilitys ja kuulekuses ja ta on muidugi väga tubli. Mul on hea meel, et ta on hakkanud vähem tõkkeid maha ajama. Agilitys käib teiste koerte hulgas ka üks basset, esimene agility basset, keda mina olen näinud. Ta on väga armas, aga võtab asja üsna rahulikult. Ega selline kehaehitus polegi eriti kiireks jooksuks ja kõrgeteks hüpeteks sobiv.

Novembri keskpaigas saabun juba tagasi kodumaale, nii et umbes kuu aega ongi mul siin veel jäänud olla.

See pilt veel Eestis tehtud. Clara koos oma kutsikaga.

Minu seekordne auto

Välibaas

Äge linnuvaatluskoht on ehitatud järve äärde kõrkjatesse. Siin nägime habetihaseid.

Minu tehtud pilt, kus on peal korraga meri-ja kaljukotkas.

Mul on väga vedanud, et Clara siinne sõber on kastreeritud ja seega saame ikka koos jalutamas käia.

Tüüpiline seltskond välibaasi ümber. Clarale nad väga meeldivad ja tal poleks vist ka midagi väikse tagaajamise vastu.

Harakas karjus väga kõva ja väga koleda häälega. 

Punarind. 

Svenssonite juures tagasi

Peaaegu juba kuu aega tagasi tulin taas kord Rootsi. Siia reisimine läks tegelikult isegi ladusamalt kui olin kartnud. Laeva peal kohtusin sõbraliku Shoti daamiga,kes oli tulihingeline iseseisvumise pooldaja ja reisihuviline. Selgus, et tal oli endal ka kodus ootamas väike border. Ta läks samuti laevalt rongi peale, nii et saime koos minna ja ta oli suureks abiks. Pole just liiga lihtne liikuda 20 kg kaaluva koti ning libedust ja kõrgust kartva vastu põrandaid liibuva koeraga. Õnneks minu reisikaaslane võttis koera enda kätte ja siis mulle jäi ainult kotiga maadlemine. 

Rongi peal oli wifi ja siis ma vaatasin seal autokuulutusi ning konsulteerisin Melliga. Üks mersu meeldis meile, nii et leppisingi kokku selle vaatamise kohe rongi pealt tulles. Auto polnud küll kohe Lundis, vaid Lundi satelliitlinnas Staffanstorbis. Ronisingi siis koos peni ja kotiga bussi peale ja sain ilusti Staffanstorpi. Tuli ka omanik oma mersut näitama, aga siis hakkas mingit juttu ajama, et tal kohe polegi pabereid ja tahtis ainult näidata ja müüa saaks paari päeva pärast. Minu plaan oli olnud auto ära osta ja siis sellega välibaasi sõita, nüüd olin koos koti ja koeraga välibaasist veel kaugemal ning autot ei saanud. Õnneks sobis müüjale teha proovisõitu välibaasini (u 30 km) ja paari päeva pärast sain ka auto talt ära osta.

Välibaasis on mul oma tuba, eraldi väikses nn koertemajas. Peale meie elab koertemajas veel kataloonlanna koos oma Kataloonia lambakoeraga, kes näeb välja nagu hiigel-Joy. Koerad saavad üsna hästi läbi, vahepeal see hiigel-Joy õiendab Claraga, aga midagi hullu pole.

Peamajas elavad veel üks bulgaarlanna, prantslane ja rootslane. Nad uurivad lindude rännet magnetvälja abil, igal õhtul 20-22 on neil õues katse ja siis peab olema vaikus ja pimedus. Üleval võib mul väike lamp olla kui kardinad on ees, aga allkorrusel asuvates vetsus ja köögis võib ainult pimedas käia. Muidu on tore seltskond, veganist rootslasele meeldib väga saiakesi küpsetada. Kuna ahi on minu majas, siis on siin kogu aeg hea kuklite lõhn üleval. Ja aeg-ajalt leian köögist laua pealt mulle jäetud kaneelirulli või õunakoogi või kukli. Kõik on väga hea olnud, vaatamata sellele, et pole kasutatud mune ega piimatooteid.

Täna hommikul sain nendega koos natuke linde püüda ja võrgust välja harutada. Saime kätte ühe rasvatihase, 4 sabatihast (üliarmsad ja malbed, kui neid lahti lasksime siis istusid tükk aega veel lahtise käe peal), ühe võsaraadi ja ühe isase mustpea-põõsalinnu, kes mul käe täis oksendas (ta oli mingeid musti marju söönud, tundub, et mul käed jäävad mõneks ajaks veel lillakaks).

Claraga käime jälle kuulekuse ja agility trennis. Üks kuulekuse trenn toimus jälle lausvihmas. Panin pärast trenni riided pessu, et neid kuivemaks saada. Teistel olid muidugi vihmakindlad riided ja raudkindel iseloom. Loodan, et rohkem ei saja või pean ka endale vihmakidlad riided muretsema.

Agilitys proovin tegeleda kahe asjaga põhiliselt- et Clara hüppaks korralikult ja ei ajaks tõkkeid maha ja et ta teeks slaalomit iseseisvamalt, läheks õigesti sisse ja ei tuleks häirimise peale välja. Eelmine trenn oli juba päris hästi. Muidu peaks kontakte ka treenima, aga seda pigem vist kuskil võistlustel, sest trennis ta ei eksi.

Liivakast laeva kennelis. Ma ei tea kuidas, aga mul õnnestus Clarat veenda, et seal tuleb pissil käia.

Koer kennelis. Päris head suured puurid, aga nördimus oli muidugi veel suurem.

Clara koos meie majanaabri Xani ehk hiigel-Joyga. 

Minu tuba

Minu töölaud. Selle nigela tooli asemel olen küll praeguseks endale altkorruselt laenanud ühe suure mugava tugitooli. Pool tundi higistasin seda tugitooli küll üles tassida, aga asi oli seda väärt.

Ostsin endale kasutatud ratta. Väga mugav koera jalutamiseks ja koer saab ka natu joosta. Metsas lasen ta springeri küljest lahti, autoteede peal on springeri küljes. 

Mugavustega tuba! Oma kraanikauss. Vannituba on meil kõigil ühine ja teises majas. Samuti on tolmuimeja teises majas ja ainus veekeedukann. Kui teise maja elanikud oma ktsed lõpetavad, plaanin tolmuimeja ja veekeedukannu sealt ära hiivata. Vannituba kahjuks pole transporditav.

Varsti koju!!!! Loodetavasti...

Täpsemalt juba selleks laupäevaks on mul laevapilet endale, Clarale, Mellile ja minu "uuele" autole (vana roostes bemm). Mell tuleb spetsiaalselt selleks siia, et ma ei peaks üksinda pikka teed laeva peale sõitma, päris tore temast. Nüüd on mul selle üle veel eriti hea meel, kuna teised autod tunduvad mulle üsna kahtlustäratavad.
Väikesed probleemid on mul veel siinse bürokraatiaga, imetabaselt on rootslased suutnud ära kasutada tänapäevast tehnoloogiat, et kellelgi poleks mitte mingit võimalust ühtegi ametnikku iialgi kuidagi segada. Samuti on suure osavusega ühendatud e-rakendused ja tavapost. Nimelt neil kohalikku ARKi siin reaalsel kujul ei eksisteerigi, kõik dokumendid tuleb neile saata kirja või meili teel ja kõik dokumendid saadavad nemad kirja teel. Auto ostmisel saatis müüja auto registreerimistunnistuse ARKi ja nüüd peaks ARK saatma mulle auto registreerimistunnistuse. Kirja teel. Tundub, et postiga on mingi probleem, sest kahe nädalaga pole ma seda kirja veel saanud (juba kontrollisin, auto on minu nimel küll juba). Kaevelda saab automaatvastuvõtjatele ning samuti on võimalik neile e-maile saata. Igav ei hakka vähemalt. Natuke on ainult probleem selles, et hetkel mul auto registreerimistunnistust pole ja ilma selleta laeva peale ilmselt ei lasta.

Lisaks sellele pole mul suuremat soovi ilma liikluskindlustuseta sõita. Auto ostmisel sain ma tasuta 2 nädalase kindlustuse ja soodne pakkumine selle jätkamiseks pidi tulema mulle...muidugi postiga. Mida pole tulnud veel. Selleks, et selle kindlustuse kodulehele sisse logida, peab sul olema oma kindlustuslepingu number. Mis tuleb mulle ilmselt postiga. Proovisin ühes teises kindlustusfirmas lepingut teha... Seal sai kõik andmed sisestada online-is ja valida, et maksma ja saatke leping e-maili peale. Tundus paljulubav. E-maili peale sain kirja, et leping ja maksetingimused tulevad mulle....postiga koju. Ja enne leping ei kehti loomulikult.

Peale selle sain veel kirja politseilt.On alustatud kriminaaljuurdlust hooletu liiklemise tõttu. Mina, teise autojuht ja teise auto omanik oleme kõik hagejad. Ehk siis nemad süüdistavad mind õnnetuses, tänamatud ahvid. Algul mul oli neist kahju (õnnetusi ikka juhtub, mis teha), aga nüüd ma loodan, et nad jäävad süüdi, saavad trahvi ja load võetakse ära (Rootsis pidavat isegi siis load ära võetama kui lihtsalt oma autoga kraavi sõidad, kuna see tähendab, et sa pole liikluses ohutu). Politsei on üsna närviajavalt sõnastanud asja: üks autodest sõitis teadmata asjaoludel vastassuunavööndis ja põhjustas sellega kokkupõrke autode ... ja ... vahel. Ja siis veel hulka lehekülgi rootsi keelset teksti, mida ma olen huviga uurinud ilma midagi asjalikku või vajalikku teada saamata. Aa, minu autos oli veel laadung, mida ei saa määrata (Clara). Ja mul oli põlve peal paranev pindmine vigastus (olin paar päeva enne õnnetust oma põlve katki ja püksid moodsaks kukkunud. Kuna sellised katkiseid pükse müüakse päriselt poes ka, siis ma käin nendega rahulikult edasi ja teen näo, et olen lihtsalt hästi moodne.).

Käisime veel Claraga ühel SK võistlusel, kus saime 4 koha suurest hulgast koertest ja oma järjekordse 1. järgu. Nüüd võin endale diplomi tellida. Mina olin küll sellel võistlusel üsna hajevil ja väsinud, aga Clara oli sellele vaatamata püüdlik ja tubli. Ainult liikumiselt seisma jäämisel tekkis tal korraks mõte, et on õige aeg suunduda oma auhinnavorstide järgi (minu asjade juures platsi kõrval, minu "geniaalne" treeningnipp, töötab üsna hästi). Minu etteheitva pilgu peale Clara küll loobus oma plaanist, aga punkte kaotasime loomulikult ikkagi. Vahepeal on mul veel muidu tunne tekkinud, et eesti SK ja rootsi SK reeglid pole päris samad. Minu arust oli eestis vist rohkem klasse, siin on 1, 2, 3 ja eliit.

Clara burksiputka. Minu töökoha lähedal ja kui Clara kaasas on, siis on hea ühendada väike jalutuskäik ja lõunasöök. Clara saab sealt iga kord lihapalle, teenindavatele neidudele ta väga meeldib, teavad teda juba nimepidi. Ja niimoodi ta tellib sealt endale tasuta lihapalle....

Pidu tuli üsnagi tuppa mulle. Majaperemehe tütar lõpetas oma muusikalikooli ja selle puhul oli studentfesten. Mind kutsuti ka: nii kui nii sa magada ei saa ja nohh, sa oled ju nii lähedal ka ja näed pidu. Sain suureks sõbraks lähimälu probleemidega vanaemaga. Väga hea keeleõpe, sain igale küsimusele umbes 5-6 korda vastata (no ja proovida oma vastuseid lihvida ja varieerida) ja kõiki lugusid mitu korda kuulata. Väga tore ja sõbralik vanaema oli.

Minu uus auto. 

Peale SK-d Trelleborgis läksime korraks kohalikku randa vaatama.

Auto puruks, aga selle eest kuulekuses esikoht

Käisin täna Lommas SK võistlusel. Seal läks üle ootuste hästi, saime 11 koera hulgast esimese koha (184,5 punkti 200st), järjekordse 1. järgu (üliväärtuslik diplom juba paistab otsast). Clara sai auhinnaks veel suure koti koeratoitu ning mina sain ilusa pokaali, kuhu on peale graveeritud käpajäljed. Eriti hea meel oli mul, et suudsin kõrvalkõnnis mitte liialt jäik olla ja sain selle eest 9 punkti 10st. Kõrvalkõndi ma harjutasin ka vahepeal kõige rohkem.
Rahulolevalt maanteel koju sõites (mõtlesin, kuidas kodus joon oma uuest uhkest pokaalist seda lahjat rootsi siidrit) nägin järsku, et vastu tulev punane auto vajus mingil põhjusel minu suunda. Esimene kiire mõte oli, et mis asja?? Aga kui ta jätkas sõitu otse minu poole, siis proovisin temast tema suunavööndi kaudu mööduda. Korraks juba oli tunne, et see õnnestubki, aga siis käis ikka pauk ära. Ta oli suutnud kuidagi minu auto paremale küljele pihta saada ikkagi. Mersu keerutas ennast maantekraavi. Mina muidugi jooksin esimese asjana vaatama, kas Claraga on ikka kõik korras. Clara oli natuke üllatunud, aga tundus terve olema. Teine auto oli samuti tükk maad eemal kraavis.
Osavõtlikud möödasõitvad rootslased peatasid kohe autosid kinni, tulid kontrollima, kas meiega on kõik korras ning kutsusid politsei. Väga asjatundlik oli kõik, kohale saabus hulk politseiautosid, mitu kiirabi ja kohe ka autode äraveotransport. Kiirabiarst küsis ja katsus kas mul kuskilt valutab, mõõtis vererõhku ja pulssi. Ma olin isegi natuke üllatunud, kuna tundus, et mul mitte kuskilt midagi ei valuta. Politsei lasi puhuda ja esitada oma versiooni juhtunu kohta. Politsei tegi veel sündmuskohast pilte ja seejärel sõidutas mind Claraga Lundi bussijaama.
Bussi pealt kodu poole kõndides ma natuke kahetsesin, et ma esimese koha sain ja suure koti koeratoitu auhinnaks. Üsna väsitav oli seda 4 kg kotti ja kõike muud varandust, mis autos oli (valdavalt Clara asjad), sooja ilmaga 2 km tassida. Auto äravedajad ütlesid, et võta autost need asjad, mis vaja. Ja eks ma siis võtsin enam vähem kõik....
Ma pole kindel, kas ma oleks saanud midagi paremini teha. Teisele poole kraavi sõita? Ainult pidurdamine poleks kindlasti aidanud, kiirused olid liiga suured (vast 90 meil mõlemal) ja teine auto liiga lähedal. Veel järsem keeramine minu poolt oleks mul auto võibolla üle katuse keeranud. Noh, ma ei tea igastahes. Hea, et ellu ja terveks jäime. Mersust on muidugi väga kahju ja üsna tülikas, et mul nüüd autot pole ja peale selle pean veel kindlustusega hakkama mässama. Ja ega ei tea ka ju, kas uurimine kinnitab, et teine auto oli süüdi õnnetuses. Mina ennast küll igastahes süüdi ei tunne.
Claral ilmselt oli seevastu üks korda läinud päev- algul vorstisöömine võistlusel, siis hulka toredaid sõpru maantee ääres ja lõpuks mõnus pikk jalutuskäik bussi pealt koju.

Minu vaene mersu. Tundub üsna katki.

Clara vist on selline koer, keda igaüks hea meelega päästaks. See aeg kui mina politsei ja kiirabiga asju ajasin, sõbrustas Clara päästjatega. Päästjatele ta kohutavalt meeldis ja neil oli väga kahju lahkuda temast.

SK Hörbys

Täna hommikul käisin Claraga Hörbys sõnakuulelikkuse võistlusel. SK mulle nii palju ei meeldi kui agility, aga kuna ma juba trennis käisin, siis tahtsin midagi sellest saada ka. Tundub, et ma olen oma pikkade õpinguaastatega nii ära harjunud, et alati on algul õppimine ja siis eksam, et ma enam teisiti ei tahagi. Tahaks ikka alati saada tagasisidet oma ponnistustele ja mida selgemalt nõrku ja tugevaid külgi välja toov, seda parem. SK on selles mõttes küll hea, pannakse punkte ja saab hindeid. Maksimumpunktid on 200 ja 160-200 punktiga saab siin 1. järgu ja võimaluse suunduda järgmisele  astmele võistlema.
Ma ei tea tõesti, kuidas jälle nii juhtus, et ma natu hiljaks jäin. Ilmselt põhiliselt selletõttu, et ma olen pikki päevi teinud ja uue katsega alustanud. Vana katse jookseb ka veel edasi ja üsna palju on teha kogu aeg.
Ühesõnaga kui ma kohale jõudsin oli juba loositud stardijärjekord. Õnneks olid korraldajad pigem õnnelikud minu väljailmumise üle. Järgmine kord pean proovima sellegipoolest varem kodust startida.
Kohtunik oli sõbralik ja leebe. Võistlust oli vaatama tulnud ka minu SK treener ja paar trennikaaslast olid veel võistlemas. Väga tore oli, et oli tuttavaid, kellega natuke juttu ajada.
Kõrvalkõnni eest saime 6,5 punkti ja kõik oli muidugi minu soperdus. Asi on selles, et ega ma vasakul ja paremal suurt vahet ei tee ja pean alati mõtlema, kumb oli nüüd kumb. Hommikul unise peaga rootsi keelsed vasak ja parem ajasid mind ainult veel rohkem segadusse, pidin kõige pealt mõttes eesti keelde tõlkima ja siis veel mõtlema, et kuhu poole nüüd õieti keerata. Samuti ei saanud ma alati aru, kas pidin tegema ümberpöörd või pööre. Lisaks sellele üritasin võimalikult vähe tõmmelda, mis mul õnnestus vist suurepäraselt, sest lehe peale oli kirjutatud, et kõnnib jäigalt ja käsi ei liigu. Vaatamata minu mitte eriti elegantsele ega ka mitte eriti sujuvale liikumisele püsis usin Clara mul ikkagi kõrval, olles sealjuures küll pisut küsiva näoga ja etteheitva olemisega.
Liikumise pealt lamamise ja seisimise eest saime 8,5 punkti. Mõlema puhul olin ma käskluse andmisel tõmmelnud, mis läks siis kirja topeltkäsklusena. Ehk siis, kõrvalkõnni ajal pean rohkem ja nende harjutuste ajal vähem tõmblema.
Kõigi ülejäänud asjade eest saime maksimumpunktid, kokku 178,5 punkti, esimese järgu ja  12 võistleja seast 3. koha. Auhinnaks saime kaks trofeed, 1 järgu trofee ja 3 koha puust asja. Mina oma sooritusega eriti rahule ei jäänud, aga treener oli väga õnnelik ja ma saan aru, et see 1. järgu trofee on nende arust väga väärtuslik. Treener ütles, et kui koguda kokku 3 esimese järgu trofeed samas võistlusklassis, siis saab endale veel diplomi ka. Ma sain aru, et see diplom on veel eriti väärtuslik asi.

Clara jõllitab kahtlustavalt oma auhindu. Ilmselgelt vahetaks ta need meelsasti vorsti vastu.

Hässleholmi mitteametlik ag OPEN ja mustikaklass

Käisime täna Hässleholmis mitteametlikul agility võistlusel. Algul oli natuke paanikat ja ekslemist ning võistlupaiga otsimist. Õnneks oli mul väike ajavaru, aga sellegipoolest tutvusid teised juba rajaga kui ma kohale jõudsin. Jooksin ka kohe tutvuma ja õnneks jäi aega piisavalt, sest alustati maxidega ja Clara oli esimene. Rada oli üsna lihtne, A1 tase. Ja jooksime kiiresti, puhtalt ja sujuvalt! Ma olen väga rahul, olgugi et lihtne rada, aga tegelikult pole Claraga ükski rada minu jaoks lihtne. Kõik kontaktid tegi Clara napilt, aga kindlalt (ja üsna jooksvalt). Põrutas slaalomisse sisse ja sealt läbi meeletu hooga, aga siiski puhtalt. 5,2 m/s, pole paha ma arvan agility raja kohta (meie aeg 28,79 järgmisel võistlejal 43,65).
Järgnes meie poolt täiesti kohutav sooritus OPEN hüpperajal. Mul polnud mitte koer, vaid tank. Ta põhimõtteliselt purustas raja. Rajaabilised pärast tükk aega korjasid tõkkepulki ja muud kokku. Ilmselt üks põhjus võis olla, et kohtunik tuli minuga raja õppimise ajal juttu rääkima ja seletama, et kuidas tema seda rada teeks. Talle oli meie esimene rada muljet avaldanud ja ta vist arvas, et ma jagan asja. Tegelikult ajas ta mind oma rootsi keelsete seletustega vist pigem hoopis segadusse ja muidugi ma proovisin  siis poole raja õppimise pealt oma plaane muuta vastavalt tema seletustele. Peale selle oli vahepeal Clara ka aru saanud, et ta on sattunud agility võistlusele ja oli ka asunud ennast hoolsalt rajaks ettevalmistama. Ehk siis kiunus, ruigas ja kargles teiste jooksude ajal.
Seejärel saime veel joosta kahte mustikarada. See on rootslaste variant algajatele, ainult tunnelid ja tõkked. Ja ülilihtsad rajad. Piinlikul kombel suutsime Claraga ühel rajal ikkagi saada tõrke ja teisel tõrke ning vea, sellele pole küll muud vabandust kui minu lohakas juhtimine ning aeglane liikumine.Kuidagi saime ikkagi ühel nendest radadest teise koha.
Kokku sai Clara suure hulga auhindu - uue piiksuva karvase mänguasja ja koera täiskeremassaazi kinkekaardi agility OPENi eest ning kaelarätiku ja toidukausi mustikaradade eest. Ja muidugi roseti ka.
Kokkuvõttes esimese rajaga ma olen muidugi väga rahul, edasi läks nagu läks. Ja muidugi oli lõbus nagu ikka agility.

Off-road

8 km ratsamatk islandi hobustel. Nendel hobustel on lisaks kolmele tavapärasele liikumisviisile (samm, traav, galopp) olemas veel kaks lisavarianti- tölt ja pass. Tölt on kiire, aga ei raputa ning seetõttu on islandi hobused väga mugavad ka algajamatele ratsutajatele (ja neile, kes ei taha mune ära põrutada). Mellile meeldis ja varsti lähme uuesti.

Mingil põhjusel oli tagumik küll hiljem valus. Ja mitmed muud lihased ka. Aga metsas galopeerimine oli seda väärt.

10 km matk Kullabergi looduskaitsealal. Üsna mägine ja väsitav, aga väga ilus .

Koobas!

Munadepühade eri

Esinemine Eesti majas

Käisin juba natuke aega tagasi siinses Eesti majas teaduslikule ühingule oksüdatiivsest stressist ja sugulistest ornamentidest rääkimas. Olin juba ammu mõelnud, et tore oleks seal vaatamas käia. Ja oli tõepoolest väga meeldiv. Maja ise asub suurepärase koha peal Lundi kesklinnas ja on selline armas väike valge majake. Enamus kuulajaid olid omaaegsed paadipõgenikud ja nende vanus seega üsna kõrge. Väga toredad ja sõbralikud inimesed, küsisid asjalike küsimusi. Peale ettekannet oli veel ka söömine (hea söök ja kook ka veel) ja sai natuke juttu ajada. Ega kõik ilmselt teavad umbes neid lugusid, kuid nende inimeste endi käest kuulda on ikka hoopis teine asi. Kuidas nad algul elasid kohvrite otsas ja arvasid, et kohe-kohe sõda lõppeb ja nad saavad koju tagasi. Ja kuidas siis selgus, et koju tagasi ei saagi... Hetkel ma suudan üsna hästi ette kujutada, mis tunne võis olla teada saada, et sa ei saagi mitte kunagi tagasi Eestisse.

Rootslased ja loomakaitse

Ise olen peale oma koerapiińamis skandaali proovinud madalat profiili hoida. Praegu on see lihtne, kuna on lihavõtted ja selle puhul on rootslastel palju vabu päevi, neljapäev oli poolik päev, reede ja täna vabad päevad. Kuulsin ühte üsna hämmastavat lugu loomaarmastajate rootslaste kohta. Nimelt olevat paar aastat tagasi üks meie osakonna ornitoloog käinud lindudelt vereproove võtmas. Selleks tarbeks olid tal auto tagaistmel süstlad. Üks kord juhtus, et ta pidi auto parkima hobuste aediku kõrvale. Keegi nägi tema autot ja seal olevaid süstlaid ning tegi talle sellepeale facebooki vihkamislehekülje, kus süüdistas teda hobuste süstimises. Asi kogus kiirelt tuure ning vaene ornitoloog hakkas saama tapmisähvardusi. Omapärane on veel see, et see facebooki lehekülje tegija kohtus ornitoloogiga hobuste aediku juures, kuid igaks juhuks ei hakkanud küsima ka, et milleks need süstlad seal autos on. Kindlasti ütles sõbralikult Hej Hej hoopis. See pidigi rootslastele iseloomulik olema, et otse näkku ei julge keegi midagi öelda, aga internetis ja eriti anonüümselt on nad julged ja vihased.  Mul vist veel oma facebooki vihkamise lehekülge pole, aga päris kindel ei saa siin ilmselt kunagi olla.

Agility

Nüüd olen juba kolm korda siinses agility trennis ka käinud. Trenni nimetus oli edasijõudnute võistlusagility. Minu ettekujutus milline see trenn hakkab olema ja reaalsus on väheke erinevad. Nimelt hakkasime me põhilisi käevahetusi (senimaani valss) õppima ning kursuse lõpuks on eesmärk osata erinevaid agility takistusi läbida ja äkki isegi lühikest rada. Sellegipoolest on meil trennis väga tore, Clara on muidugi täiesti pöörane (ja ilmselgelt on tal täiesti ükskõik mis tasemel või kui pikka rada joosta) ja kõik inimesed tunduvad väga sõbralikud. Ega mul on hea meel rahulikult valssi harjutada, ma ei oskagi seda eriti korralikult. Kaks trenni oleme nüüd valssi õppinud, järgmine kord tuleb vist eestlõikamine. Natuke on tore ka, kui sul on kõige kiirem koer, kes oskab kõige rohkem asju. Kui on lühike ja lihtne rada, saan isegi mina enam vähem hakkama. Pidin küll juba üles tunnistama, et Clara pole ainult minu treenitud, sest liigagi ilmselt oskab tema rohkem kui mina.

SK

Seal on jälle tase pisut kõrgem kui minu ja Clara tase, aga samas mitte ka liiga palju. Ja meil läheb täitsa hästi, minu arust. Eelmine kord harjutasime hüpet ja liikumise pealt lama ja seisa. Treeneril on palju igasugu nippe, kuidas asju saaks õpetada. Kui külm ei ole ja vihma ei saja, siis mulle see trenn täitsa meeldib. Vahepeal harjutan usinalt ka kodus natuke. SK trennidest olen ma rohkem selgeks saanud klikkeri ja targetiga treenimise ja ma arvan, et need on päris kasulikud oskused mõlemad. Ja selle, kuidas kuskile tuleb kauss panna (eriti tihti koera selja taha) ja siis koer võib minna võtma kui ta on ilusti käsu täitnud. Homme on meil müstiline SK trenn, hakkame paaride kaupa harjutama linkimist ja super-autasustamist.  Ma ei tea, mis need endast kujutavad, aga kõlab igastahes väga põnevalt.

Fulltofta matkarada. Pärast umbes tundi aega kõndimist tuli rajal teeharu, kus sai valida kahe kohanime vahel. Mulle ei öelnud kumbki neist midagi, mina tahtsin ringiga auto juurde tagasi kõndida. Valisin siiski ühe haru. Peale veel mõningast kõndimist tuli silt, et palju õnne, 9 km Beverödi. Natuke hakkasid tekkima kahtlused ja uurisin järgmistelt vastutulevatelt rootslastelt, et kas see tee viib Naturcentrumi ja kus ma olen üleüldse. Rootslased vaatasid mind üllatunult ja ütlesid, et ma olen väga kaugel Naturcentrumist. Rootslased proovisid mulle natuke aega seletada, et oranz ja siis valge rada, kuid pisut aja pärast lahkusin neist kaardi võrra rikkamana. Selgus, et olen siiski selle raja peal, mida ma tahtsingi võtta. Ilus jalutuskäik oli.

Vana majaase matkaraja ääres. Vanad rootslased olid kavalad ja ehitasid maju mäekallaku sisse. Nii pidi ainult ühe seina ise ehitama.

Tegime Claraga 10 km rada. Meie küll läbisime kuskil 12 km, sest umbes sellesse kohta kaotasin ma Clara rihma. Pisut kaalusin, kuid läksin siiski tagasi rihmale järgi.

Kiviaedade vaheline tee Fulltofta kaitsealal. Kive neil seal jagus.

Kohtusin Stensoffa metsas kavala oravaga. Orav püüdis ennast järjekindlalt teisele poole puud peita. Mina muudkui kõndisin ringi ümber puu (10 ringi vähemalt), sest tahtsin looma näha. Lõpuks ronis tüdinud orav puu otsa.

Välibaasi ümbrus on täis gurmee-suupisteid.

Clara oma jahisaagiga. Tegelikult on tegemist puna-harksaba pooleli jäänud lõunasöögiga.