Harjutusi sabale

Elu koos borderiga pole just liiga lihtne, eriti kui samal ajal ka tööl käia. Iga päev peab leidma aega, et koer ära väsitada, muud varianti ei olegi. Kui Clara pole saanud piisavalt füüsilist ja vaimset koormust, siis neid üsnagi ilmseid vihjeid ja borderi ainitist tähelepanu ei jõua just kaua kannatada. Ta hakkab muidugi oma mänguasju tooma ja igal poole toppima ja ise loopima, käib istub kurva näoga ukse juures ja tuleb ja jõllitab ja liputab saba. Ja iga minu liigutuse peale kargab püsti ja on valmis minema. Ühesõnaga, pidev vaimne surve.See kõik ei kõlagi võib-olla nii hirmsalt, aga ilmselt kõik borderi omanikud teavad seda tunnet. Psühhoterrori vältimiseks tuleb ta korralikult ära väsitada, siis ta magab rahulikult mõnda aega.
Enamasti ma käin temaga iga päev pikalt ilma rihmata jalutamas (nii 40 minta kuni 2 tundi) ja samal ajal loobin talle palli või roikaid, et ta ikka joosta ka saaks korralikult. Ja siis kodus hiljem teeme veel kuulekusharjutusi, mängib oma Dog Trubblega või õpib trikke.
Õues tõhusaks jooksutamiseks on mul aja jooksul mitmeid variante tekkinud. Ootan, kui ta läheb minust tükk maad ette ja siis viskan roika endale selja taha. Esiteks ei taha ta siis nii kaugele ette minna ja jälgib mind tähelepanelikult kogu aeg ja teiseks saab ta siis pikema maa joosta. Ja roigas jõuab maha kukkuda, enne kui ta kohale jõuab, ma natu kardan traumasid ja ei taha, et ta roikaid õhust püüaks.
Kui mul mõnikord kiire on (näiteks alati hommikul enne tööle minekut), siis üsna tõhus on kahe palli (või pall ja taldrik) loopimine. Kui ta ühe palliga tuleb, siis käsin tal selle minu juurde jõudes maha visata ja viskan kohe teise palli endale selja taha. Nii saab ta sisuliselt täie hooga edasi-tagasi joosta, ilma vahepealse puhkuseta ja see väsitab kiiremini.
Veel üks asi, mida ma teen, on see, et jätan ta kuhugi ootama. Ise lähen võimalikult kaugele, kust ma teda veel näen ja siis kutsun ta juurde. Saab ka loomake oma käppasid sirutada vähe pikemat maad joostes. Ega ma ju palli eriti kaugele visata ei suuda.

Seal põõsa ees ootab Clara. 

Clara ootab ikka veel põõsa juures

Clara hakkas tulema.

Clara läheneb

Läheneb.

Peaaegu kohal

Leidsime väga suure tamme metsast.

Clara oli kindel, et tamme all urus elab keegi ja proovis seda kedagi välja mängima kutsuda.

Midagi on õhus.

Selliseid jahimehe pukke on terve mets täis, iga 50 meetri tagant. Tundub, et igal ühel on oma. Aeg ajalt istub nendes ka jahimehi. Rootsis on jahindus pisut teisiti reguleeritud kui Eestis, siin nimelt maaomanik rendib jahimeestele oma maad. Küsib, millist hinda tahab ja rendib neile, kellele tahab. Ja otse loomulikult võib maaomanik enda maal ise jahti pidada palju tahab.

Pidu Nigeeria stiilis

Eile kaitses eduliselt oma doktorikraadi üks minu üksusesse kuuluv Nigeeria päritoluga neiu. Selle tähistamiseks oli eile õhtul pidu, kuhu ka mina olin piduliku kutse saanud. Siin tuleb peole umbes nädal varem registreeruda, maksta osavõtutasu (250 SEKi) ning anda teada oma toitumise eripäradest (ehk kas oled taimetoitlane või allergik). See oli mul esimene sedalaadi pidu siin, nii et olin üsna põnevil ja ei teadnud, mida täpselt oodata. Peo algul sain esimese asjana teada, et kombekas on kohale tulla mitte liiga vara. Õige aeg saabumiseks on tund aega peale kutsel märgitud aega. Ja ega seal algul midagi ei toimunudki, sai plasttopsist juua kas alkohoolset või mitte-alkohoolset pooli ning peale närida mingeid kõrsikuid.
Ajapikku ilmus siiski üha rohkem ja rohkem rahvast, paljud toredasti nigeeria rahvarõivastes (mingisugused hõljuvad halatid meestel ja väikesed kirjud mütsikesed, naistel lillemustrilised kleidid ja peas rätid). Lõpuks anti käsk vaadata lauaplaanilt oma koht ning vastavalt istet võtta, kokku oli 8 umbes kümnekohalist lauda. Edasi järgnes laudade kaupa enda nigeeria toiduga varustamine, valikus oli lammast, kala ja kana ning mingisugune mannapuder. Toit oli päris hea ja vürtsikas, olgugi, et jahtunud. Söögi kõrvale sai kuulata kaitsjat ülistavaid huumoriga pikitud kõnesid, mille käigus töö juhendajad andsid üle kingitusi.
Õhtu tipphetkeks oli traditsiooniline näidend, kus parodeeriti üsnagi õnnestunult juhendajaid ning kaitsjat. Näidendi suureks boonuseks oli peaosalisest noormehe väga kena lauluhääl. Esitlusele tulid muudetud sõnadega palad "Lõvikuningast". Kuna kaitstud doktoritöös uuriti aafrika lõvide fekaalidest eraldatud DNA-d, siis olid muidugi valdavad haisu ning fekaalide teemalised naljad.
Õhtu lõpuks oli veel võimalik tantsida rütmika aafrika muusika saatel, kuid ma olin juba liiga väsinud ning suundusin hoopis koju magama.

Korra olen vahepeal ka Claraga koeratrennis käinud. Põhiliselt mäletan sellest seda, et oli kohutavalt külm. Trenn on õues ja tuul väga kõvasti puhus ja olgugi, et miinuskraade oli vast 10 ringis, siis tuulekülma pidi küll mingi üle miinus 20 olema. Sellegipoolest olen kodus harjutanud Claraga neid asju, mis mul meelde jäid. Clara on päris naljakas klikkimisel, teeb näiteks 5 korda väga ilusti ja kiiresti õiget asja. Ja siis ma näen, et tal tuleb mingi naljatuju peale ja ta hakkab igasugu täiesti suvalisi asju tegema vahelduseks. Näiteks esimesed korrad seisab kenasti mati peal nagu pidi ja siis üks hetk läheb toob mulle hoopis mati ja notsu. Vahepeal üks trenn jäi ära, kuna olid liiga halvad teeolud. Homme on meil jälle trenn. Tahakski juba uusi harjutusi saada, vanad on Claral juba selged. Peale selle on Clara üsna selgeks saanud oma uue mänguasja kasutamise, ostsime talle ühe mõttemängu. Sellise: http://www.shop.nina-ottosson.com/all-products/dogtrubble-wood-level-2-3.html Algul ta muidugi proovis seda rohkem lõhkuda, aga nüüd ajab enamasti usinasti ja kiirelt nuppe ninaga õigesse kohta.

Tibud on juba suured

Liiklusummik teel välibaasi. Lehmasid auto ei kõiguta, nemad tegutsevad ikka omas tempos.

Esimene kord on naljakas, aga iga järgmise korraga on järjest tüütum lehmade järgi oodata.