Varsti koju!!!! Loodetavasti...

Täpsemalt juba selleks laupäevaks on mul laevapilet endale, Clarale, Mellile ja minu "uuele" autole (vana roostes bemm). Mell tuleb spetsiaalselt selleks siia, et ma ei peaks üksinda pikka teed laeva peale sõitma, päris tore temast. Nüüd on mul selle üle veel eriti hea meel, kuna teised autod tunduvad mulle üsna kahtlustäratavad.
Väikesed probleemid on mul veel siinse bürokraatiaga, imetabaselt on rootslased suutnud ära kasutada tänapäevast tehnoloogiat, et kellelgi poleks mitte mingit võimalust ühtegi ametnikku iialgi kuidagi segada. Samuti on suure osavusega ühendatud e-rakendused ja tavapost. Nimelt neil kohalikku ARKi siin reaalsel kujul ei eksisteerigi, kõik dokumendid tuleb neile saata kirja või meili teel ja kõik dokumendid saadavad nemad kirja teel. Auto ostmisel saatis müüja auto registreerimistunnistuse ARKi ja nüüd peaks ARK saatma mulle auto registreerimistunnistuse. Kirja teel. Tundub, et postiga on mingi probleem, sest kahe nädalaga pole ma seda kirja veel saanud (juba kontrollisin, auto on minu nimel küll juba). Kaevelda saab automaatvastuvõtjatele ning samuti on võimalik neile e-maile saata. Igav ei hakka vähemalt. Natuke on ainult probleem selles, et hetkel mul auto registreerimistunnistust pole ja ilma selleta laeva peale ilmselt ei lasta.

Lisaks sellele pole mul suuremat soovi ilma liikluskindlustuseta sõita. Auto ostmisel sain ma tasuta 2 nädalase kindlustuse ja soodne pakkumine selle jätkamiseks pidi tulema mulle...muidugi postiga. Mida pole tulnud veel. Selleks, et selle kindlustuse kodulehele sisse logida, peab sul olema oma kindlustuslepingu number. Mis tuleb mulle ilmselt postiga. Proovisin ühes teises kindlustusfirmas lepingut teha... Seal sai kõik andmed sisestada online-is ja valida, et maksma ja saatke leping e-maili peale. Tundus paljulubav. E-maili peale sain kirja, et leping ja maksetingimused tulevad mulle....postiga koju. Ja enne leping ei kehti loomulikult.

Peale selle sain veel kirja politseilt.On alustatud kriminaaljuurdlust hooletu liiklemise tõttu. Mina, teise autojuht ja teise auto omanik oleme kõik hagejad. Ehk siis nemad süüdistavad mind õnnetuses, tänamatud ahvid. Algul mul oli neist kahju (õnnetusi ikka juhtub, mis teha), aga nüüd ma loodan, et nad jäävad süüdi, saavad trahvi ja load võetakse ära (Rootsis pidavat isegi siis load ära võetama kui lihtsalt oma autoga kraavi sõidad, kuna see tähendab, et sa pole liikluses ohutu). Politsei on üsna närviajavalt sõnastanud asja: üks autodest sõitis teadmata asjaoludel vastassuunavööndis ja põhjustas sellega kokkupõrke autode ... ja ... vahel. Ja siis veel hulka lehekülgi rootsi keelset teksti, mida ma olen huviga uurinud ilma midagi asjalikku või vajalikku teada saamata. Aa, minu autos oli veel laadung, mida ei saa määrata (Clara). Ja mul oli põlve peal paranev pindmine vigastus (olin paar päeva enne õnnetust oma põlve katki ja püksid moodsaks kukkunud. Kuna sellised katkiseid pükse müüakse päriselt poes ka, siis ma käin nendega rahulikult edasi ja teen näo, et olen lihtsalt hästi moodne.).

Käisime veel Claraga ühel SK võistlusel, kus saime 4 koha suurest hulgast koertest ja oma järjekordse 1. järgu. Nüüd võin endale diplomi tellida. Mina olin küll sellel võistlusel üsna hajevil ja väsinud, aga Clara oli sellele vaatamata püüdlik ja tubli. Ainult liikumiselt seisma jäämisel tekkis tal korraks mõte, et on õige aeg suunduda oma auhinnavorstide järgi (minu asjade juures platsi kõrval, minu "geniaalne" treeningnipp, töötab üsna hästi). Minu etteheitva pilgu peale Clara küll loobus oma plaanist, aga punkte kaotasime loomulikult ikkagi. Vahepeal on mul veel muidu tunne tekkinud, et eesti SK ja rootsi SK reeglid pole päris samad. Minu arust oli eestis vist rohkem klasse, siin on 1, 2, 3 ja eliit.

Clara burksiputka. Minu töökoha lähedal ja kui Clara kaasas on, siis on hea ühendada väike jalutuskäik ja lõunasöök. Clara saab sealt iga kord lihapalle, teenindavatele neidudele ta väga meeldib, teavad teda juba nimepidi. Ja niimoodi ta tellib sealt endale tasuta lihapalle....

Pidu tuli üsnagi tuppa mulle. Majaperemehe tütar lõpetas oma muusikalikooli ja selle puhul oli studentfesten. Mind kutsuti ka: nii kui nii sa magada ei saa ja nohh, sa oled ju nii lähedal ka ja näed pidu. Sain suureks sõbraks lähimälu probleemidega vanaemaga. Väga hea keeleõpe, sain igale küsimusele umbes 5-6 korda vastata (no ja proovida oma vastuseid lihvida ja varieerida) ja kõiki lugusid mitu korda kuulata. Väga tore ja sõbralik vanaema oli.

Minu uus auto. 

Peale SK-d Trelleborgis läksime korraks kohalikku randa vaatama.

Auto puruks, aga selle eest kuulekuses esikoht

Käisin täna Lommas SK võistlusel. Seal läks üle ootuste hästi, saime 11 koera hulgast esimese koha (184,5 punkti 200st), järjekordse 1. järgu (üliväärtuslik diplom juba paistab otsast). Clara sai auhinnaks veel suure koti koeratoitu ning mina sain ilusa pokaali, kuhu on peale graveeritud käpajäljed. Eriti hea meel oli mul, et suudsin kõrvalkõnnis mitte liialt jäik olla ja sain selle eest 9 punkti 10st. Kõrvalkõndi ma harjutasin ka vahepeal kõige rohkem.
Rahulolevalt maanteel koju sõites (mõtlesin, kuidas kodus joon oma uuest uhkest pokaalist seda lahjat rootsi siidrit) nägin järsku, et vastu tulev punane auto vajus mingil põhjusel minu suunda. Esimene kiire mõte oli, et mis asja?? Aga kui ta jätkas sõitu otse minu poole, siis proovisin temast tema suunavööndi kaudu mööduda. Korraks juba oli tunne, et see õnnestubki, aga siis käis ikka pauk ära. Ta oli suutnud kuidagi minu auto paremale küljele pihta saada ikkagi. Mersu keerutas ennast maantekraavi. Mina muidugi jooksin esimese asjana vaatama, kas Claraga on ikka kõik korras. Clara oli natuke üllatunud, aga tundus terve olema. Teine auto oli samuti tükk maad eemal kraavis.
Osavõtlikud möödasõitvad rootslased peatasid kohe autosid kinni, tulid kontrollima, kas meiega on kõik korras ning kutsusid politsei. Väga asjatundlik oli kõik, kohale saabus hulk politseiautosid, mitu kiirabi ja kohe ka autode äraveotransport. Kiirabiarst küsis ja katsus kas mul kuskilt valutab, mõõtis vererõhku ja pulssi. Ma olin isegi natuke üllatunud, kuna tundus, et mul mitte kuskilt midagi ei valuta. Politsei lasi puhuda ja esitada oma versiooni juhtunu kohta. Politsei tegi veel sündmuskohast pilte ja seejärel sõidutas mind Claraga Lundi bussijaama.
Bussi pealt kodu poole kõndides ma natuke kahetsesin, et ma esimese koha sain ja suure koti koeratoitu auhinnaks. Üsna väsitav oli seda 4 kg kotti ja kõike muud varandust, mis autos oli (valdavalt Clara asjad), sooja ilmaga 2 km tassida. Auto äravedajad ütlesid, et võta autost need asjad, mis vaja. Ja eks ma siis võtsin enam vähem kõik....
Ma pole kindel, kas ma oleks saanud midagi paremini teha. Teisele poole kraavi sõita? Ainult pidurdamine poleks kindlasti aidanud, kiirused olid liiga suured (vast 90 meil mõlemal) ja teine auto liiga lähedal. Veel järsem keeramine minu poolt oleks mul auto võibolla üle katuse keeranud. Noh, ma ei tea igastahes. Hea, et ellu ja terveks jäime. Mersust on muidugi väga kahju ja üsna tülikas, et mul nüüd autot pole ja peale selle pean veel kindlustusega hakkama mässama. Ja ega ei tea ka ju, kas uurimine kinnitab, et teine auto oli süüdi õnnetuses. Mina ennast küll igastahes süüdi ei tunne.
Claral ilmselt oli seevastu üks korda läinud päev- algul vorstisöömine võistlusel, siis hulka toredaid sõpru maantee ääres ja lõpuks mõnus pikk jalutuskäik bussi pealt koju.

Minu vaene mersu. Tundub üsna katki.

Clara vist on selline koer, keda igaüks hea meelega päästaks. See aeg kui mina politsei ja kiirabiga asju ajasin, sõbrustas Clara päästjatega. Päästjatele ta kohutavalt meeldis ja neil oli väga kahju lahkuda temast.