Nejapäeval sai siis tehtud kokkulepe, et kohtume Tipiga reedel 14:00. Mõtlesin kogu õhtu, et kas maksab ärgata ja hotelli homikusööki proovida või mitte. Otsustasin juba negatiivselt, aga hommikul suutis Clara mind ümber veenda. Käisin temaga siis korra väljas kuskil 8 paiku ja läksin vaatasin siis kohalikke hõrgutisi. Kusjuures restoran ise nägi esmapilgul välja nagu 5 tärni oma. Teenindaja oli mustas ülikonnas ja lauad lumivalgete linadega kaetud. Teatavat söödavat kraami seal leidus. Valik ei olnud just suurepärane, aga ühe muna ja paar viinerit ma nahavahele ajasin. Joogipoolisega oli muidugi kehvasti. Pakutav mahl (tahtis värvi järgi vist olla apelsinimahl) ei kõlvanud küll juua. Maitses pigem nagu apelsiini pesuvesi.
Kuna reedel oli siin üleriigiline suursündmus ja kogu linn umbes liiklusest, siis venis kohtumise algus 15.00 peale. Suursündmuse nimi oli jalgpallikohtumine Horvaatia v. Serbia. Kogu linn oli hullunud fänne täis ja kohalikku märulipoliseid oli siin rohkem, kui Eestil sõjaväge. Eriliseks tegi selle kohtumise see, et peale sõda pole Horvaatia Serbiaga jalgpalliväljakul kohtunud. Nimel oli neil siin 20 aastat tagasi korralik madin olnud.
Paaritamise esimene ring läks hästi. Koerad tegid seda mida oli vaja. Pärast läksime vanalinna jalutama ja sööma. Täitsa kena on see Zagreb. Söögikohad muidugi üle keskmise kallid (standard turistireha), aga söök oli hea. Tipi omanik tegi mulle välja, kui oma krunad taskust välja võtsin teatas, et maksab ise.
Teine paaritusround siis laupäeval (24h pärast esimest) ja siis on plaanis hakata tagasi sõitma. Praegu arvan, et peaks siit otse Rostocki sõitma. See on küll umbes 1300km, aga läbi Praha tõesti ei taha enam minna, sest teed seal lõuna Tsehhis olid ikka väga kehvad. Kui saaks startida kuskil 17.00 paiku, siis peaks hommikusele praamile ilusti jõudma (lahkub Rostockist 7.45).
Saturday, March 23, 2013
Friday, March 22, 2013
Clara pulmareis: Zagreb
Broneerisin endale Hotell Zagrebi, sest see on üks vähestets, kes lubab koeri (lemmikloomi). Tegemist on 2 tärni hotelliga ja Clarale see mleedib, sest puuduvad vastikud libead trepid. Väikse kultuurishoki sain, kui siia saabusin. Tegin online broneeringu ja ei saanud mingit vastust. Astusin siis eile reseptsooni, viskasin enda passi letti ja teatasin, et " I have made a booking online". Habemes vanahärra ingliskeel just briliantne ei olnud, aga ta sai aru, et mul on soov siin ööbida. Onu pani siis arvuti tööle ja oh seda üllatust, et oligi reserveering olemas. Peamine üllatus oli minu jaoks see programm, kus tal see reserveering kuvati. Tegemist oli MS-DOS operatsioonisüsteemil töötava programmiga. Kes ei tea, mida see tähendab, siis selline operatsioonisüsteem toimis ennem, kui Windows leiutati - ühesõnaga väga ammu.
Võtme ma sain ja eluka võisin ka kaasa võtta. Käisin kiirelt koeraga väiksle jalutuskäigul ja siis keerasin magama paariks tunniks. Oh seda rõõmsat üllatust, et voodilinad olid isegi puhtad. Põrandal olev vaip meenutas rohkem liisunud nugise kasukat. Positiivne üllatus hotellis oli täitsa korralik wifi ühendus. Neti jagamise süsteem on siin ka vanamoodslat lahendatud. Nimelt suudba minu arvuti tuvastada umbes 10 erineva wifi ruuteri signaali. Kõik on tasuta (sama hotelli omad), kuid signaal erineva tugevusega. Kokkuvõttes on mul muidugi ükskõik, sest vähemalt ei pea ma nende käest mingit parooli nuiama ja ei pea korraldama väljasõitu levialasse. Saan rahulikult hotelli toas istuda ja blogi kirjutada.
Võtme ma sain ja eluka võisin ka kaasa võtta. Käisin kiirelt koeraga väiksle jalutuskäigul ja siis keerasin magama paariks tunniks. Oh seda rõõmsat üllatust, et voodilinad olid isegi puhtad. Põrandal olev vaip meenutas rohkem liisunud nugise kasukat. Positiivne üllatus hotellis oli täitsa korralik wifi ühendus. Neti jagamise süsteem on siin ka vanamoodslat lahendatud. Nimelt suudba minu arvuti tuvastada umbes 10 erineva wifi ruuteri signaali. Kõik on tasuta (sama hotelli omad), kuid signaal erineva tugevusega. Kokkuvõttes on mul muidugi ükskõik, sest vähemalt ei pea ma nende käest mingit parooli nuiama ja ei pea korraldama väljasõitu levialasse. Saan rahulikult hotelli toas istuda ja blogi kirjutada.
Clara pulmareis: Praha - Zagreb
Startida tuli jälle ilgelt vara, sest auto sain pargitud Toby maja lähedale sellisesse kohta, kus iga päev 8-18 on tasulise parkimise ala. Ei olnud erilist huvi selle eest maksta ja Praha parkimistrahvi ka ei soovinud enda kordaminekute kollektsiooni lsiada. Muidu vast oleks paar tunnikets kauem maganud, aga kuna autol on all naastrehvid, siis parem igasugustest sekeldustest ennast eemal hoida. Naastrehvid on nimelt kelatud Tsehhis, Sloveenias ja Horvaatias. Austrias lubatud ainult spetisaalse märgistusega ja nendega üle 80km/h sõita ei tohi.
Esimene plaan oli leida tankla, sest nagu slegus on Tsehhis kõik kiirteed välismaalastele tasulised. Prahast väljsaamine võttis aega umbes tunni, sest linnas oli hommikune tipptund. Praha õnneks ei ole kõige halvem linn, kus ummikus kinni istuda, sest vaade on ilus.
Kiirteed, mis mind tõid Prahasse olid väga heas korras, aga need mida mööda ma nüüd Austriasse üritasin saada ei kannata ikka üldse kriitikat. Hullemad on vist ainult Tallinna tänavad. Ühesõnaga tee oli treppi sõidetud. Raputas kohe nii kõvasti, et ei saanud isegi muusikat kuulata, sest radio ka hakkas hüppama (rääkimata siis CD plaadi kuulamisest).
Austrias ja Sloveenia olid kiirteed väga head ja lausa lust oli neil sõita. Üle pika aja enda elus tuli kogeda piirikontrolli. Nimelt on Sloveenia ja Horvaatia vahel endislet piir ja tegemist niiöelda Euroopa ja muu maailma piiriga. Kontroll toimus mõlemal pool, kuigi Sloveenlastel oli täitsa ükskõik, kes sa oled ja miks sa Euroopast ära lähed. Passi vaadati moe pärast. Horvaatia poolel, aga vaadati kõigi autode pagasnikusse, kuigi imelik oli see, et taheti näha ainult minu passi. Auto dokumendid ega lemmikooma pass neid ei huvitanud. Halb on see, et seistes paistavad rehvidlet naelad välja ja muidugi vaatas piirivalvur esimese asjane neid. Mul oli plaan paigas, et mängida lolli. Kui ta ütles, et need on keelatud, siis ma küsisin, et kas suvi on juba hakanud ja sellepärast on talverehvid keelatud. Vastuseks sain, et need on koguaeg keelatud ja kästi auto ära parkida. Võttis minu passi ja läks kuskile kellegagi rääkima. Ma siis istusin ja ootasin autos. Varuplaaniks olid mul kaasa võetud näpitsa, et kui tõesti muidu edasi ei lasta, siis kakun naelad välja ja ütlen, et pole enam ju naastrehvid. Onu tuli siis natukese aja pärast tagasi. Andis mulle mu passi ja ütles, et naastrehvid on kogu Euroopas keelatud. Ma ei hakanud ka vastu vaidlema ja oma tarkust näitama, et mõnel maal on nad ikka lubatud vaid tegin üllatunud pilgu ja ütlesin, "really". Igastahes lubas ta mul edasi sõita.
Horvaatias ka on kiirteed tasulised, aga siin on putkad kus tuleb maksta. Erinevalt hiinast on siin mehitamata kassad. Hiinas oli nii, et 1 müüs sulle pileti, teine kontrollis ja kolms avas värava. Siin tuli ennem võetud lipik ühte auku toppida ja siis kaardiga nõutav summa tasuda. Sattusin natuke hämmikngusse, et kuda ma kaardiga maksan. Kui kogu aparaadil on ainult ekraan ja kolm auku ("parkimispileti", pangakaardi ja tseki väljasamise jaoks). Lükkasin oma pangakaardi sinna sisse, see lendas sealt sama kiirlet välja ja oh seda õnne ja rõõmu värav avaneski. Võtsin igaks juhuks kviitungi ka, aga ma ei saa aru, kuidas nad saavad mu pangakaardilt raha maha võtta, kui ma pin koodi sisestanud ei ole. Sarnane nali juhtus saksamaal ühes tanklas ka, et nad väitsid mulle, et minu kaardiga ei saa maksta. Nad ei saanu kuidagi aru, et ma ei saagi selle kaardiga muidu maksta, kui ma pin koodi ei sisesta. Lõpplahenduseks oli siis see, et ma toppisin ise selle kaardi sinna masinasse ja panin pin koodi ja sain makstud. Tädid oli rõõmslat üllatunud. Huvitav muidugi mida nad teevad, kui minu kaart ei tööta (mitte et seal peal ei ole raha vaid ei toimi).
Esimene plaan oli leida tankla, sest nagu slegus on Tsehhis kõik kiirteed välismaalastele tasulised. Prahast väljsaamine võttis aega umbes tunni, sest linnas oli hommikune tipptund. Praha õnneks ei ole kõige halvem linn, kus ummikus kinni istuda, sest vaade on ilus.
Kiirteed, mis mind tõid Prahasse olid väga heas korras, aga need mida mööda ma nüüd Austriasse üritasin saada ei kannata ikka üldse kriitikat. Hullemad on vist ainult Tallinna tänavad. Ühesõnaga tee oli treppi sõidetud. Raputas kohe nii kõvasti, et ei saanud isegi muusikat kuulata, sest radio ka hakkas hüppama (rääkimata siis CD plaadi kuulamisest).
Austrias ja Sloveenia olid kiirteed väga head ja lausa lust oli neil sõita. Üle pika aja enda elus tuli kogeda piirikontrolli. Nimelt on Sloveenia ja Horvaatia vahel endislet piir ja tegemist niiöelda Euroopa ja muu maailma piiriga. Kontroll toimus mõlemal pool, kuigi Sloveenlastel oli täitsa ükskõik, kes sa oled ja miks sa Euroopast ära lähed. Passi vaadati moe pärast. Horvaatia poolel, aga vaadati kõigi autode pagasnikusse, kuigi imelik oli see, et taheti näha ainult minu passi. Auto dokumendid ega lemmikooma pass neid ei huvitanud. Halb on see, et seistes paistavad rehvidlet naelad välja ja muidugi vaatas piirivalvur esimese asjane neid. Mul oli plaan paigas, et mängida lolli. Kui ta ütles, et need on keelatud, siis ma küsisin, et kas suvi on juba hakanud ja sellepärast on talverehvid keelatud. Vastuseks sain, et need on koguaeg keelatud ja kästi auto ära parkida. Võttis minu passi ja läks kuskile kellegagi rääkima. Ma siis istusin ja ootasin autos. Varuplaaniks olid mul kaasa võetud näpitsa, et kui tõesti muidu edasi ei lasta, siis kakun naelad välja ja ütlen, et pole enam ju naastrehvid. Onu tuli siis natukese aja pärast tagasi. Andis mulle mu passi ja ütles, et naastrehvid on kogu Euroopas keelatud. Ma ei hakanud ka vastu vaidlema ja oma tarkust näitama, et mõnel maal on nad ikka lubatud vaid tegin üllatunud pilgu ja ütlesin, "really". Igastahes lubas ta mul edasi sõita.
Horvaatias ka on kiirteed tasulised, aga siin on putkad kus tuleb maksta. Erinevalt hiinast on siin mehitamata kassad. Hiinas oli nii, et 1 müüs sulle pileti, teine kontrollis ja kolms avas värava. Siin tuli ennem võetud lipik ühte auku toppida ja siis kaardiga nõutav summa tasuda. Sattusin natuke hämmikngusse, et kuda ma kaardiga maksan. Kui kogu aparaadil on ainult ekraan ja kolm auku ("parkimispileti", pangakaardi ja tseki väljasamise jaoks). Lükkasin oma pangakaardi sinna sisse, see lendas sealt sama kiirlet välja ja oh seda õnne ja rõõmu värav avaneski. Võtsin igaks juhuks kviitungi ka, aga ma ei saa aru, kuidas nad saavad mu pangakaardilt raha maha võtta, kui ma pin koodi sisestanud ei ole. Sarnane nali juhtus saksamaal ühes tanklas ka, et nad väitsid mulle, et minu kaardiga ei saa maksta. Nad ei saanu kuidagi aru, et ma ei saagi selle kaardiga muidu maksta, kui ma pin koodi ei sisesta. Lõpplahenduseks oli siis see, et ma toppisin ise selle kaardi sinna masinasse ja panin pin koodi ja sain makstud. Tädid oli rõõmslat üllatunud. Huvitav muidugi mida nad teevad, kui minu kaart ei tööta (mitte et seal peal ei ole raha vaid ei toimi).
Thursday, March 21, 2013
Clara pulmareis: Fogtarp - Praha
Äratus öösel 4:30 ja siis 5:00 start!? No deal! Nii vara ärkamine võiks tegelikult olla seadusega keelatud. Otsustasin, et parem mitte üldse magama minna, kuna ma nagunii harjunud kuskil 4-5ni üleval olema.
Esimene ebameedliv üllatus oli lõpuks kohale jõudnud lumetorm. Meie juurest sadamasse on umbes 90km ja suurem osa sellest mööda kiirteed. Lumetromi kartuses olin ma endale väikse varu planeerinud ja see kulus marjaks ära, sest teed olid lahti lükkamata ja keskmine roostlane sõitis kiirteel 60-70ga. Eesti mõistes polnud muidugi tegu millegi erilisega. Oli keskmisest tugevam tuul ja 10 cm lund oli maha sadanud. Mina tundsin ennast naastrehvidega suhteliselt turvalislet.
Sadamasse jõudsin nagu ikka valel ajal. Seekord oli valeks ajaks liiga vara. Tegin check-in ära ja jäin siis laevale laskmist ootama. Väike lootus oli, et kui jõuan sadamasse varem, siis saan varem ka kajutisse ja magama. Parasjagu suur huvi oli juba horisontaalse oleku vastu tekkinud. Nagu ikka minu kiuste sai praamile hoopis pool tundi hiljem. Laevad on neil siin suht naljakad, sest pealelaadimine käib külje pealt. Tagant sõidavad peale rongid!
Clarale nagu ikka ei meeldi laeva libedad ja järsud trepid. Eriti masendavaks tegi ta jauks selle reisi muidugi asjaolu, et ta oli autotekil ühte soolavee/sodi loiku suutnud ühe käpaga astuda. Temale tundus see muidugi ükskõik (ah suva küll ma kunagi puhtaks lakun), aga ma mõtleisn, et pole tal vaja sellist sodi sisse lakkuda ja viisin ta laevas pessu. Ega loom loll pole, peitis ära ainult määrdunud käpa.
Laevalt maha sõites mõtlesin, et mis siis saab, kui Saksamaal on samasugused teeolud nagu Rootsis. Õnneks sai Saksamaa läbitud ülikiirelt, kui välja arvata üks haige ümbersõit. Mingi 30km kaar tuli teha, sest kiirtee oli remondis (ju siis oli seal see suur õnnetus olnud). Kogu ümbersõidu mõtleisn, et olen totaalselt eksinud, kuna sildid puudusid, mis midagi head oleks näidanud. Hoidsin ennast igaks juhuks nende kolme auto sappa, kes minuga kiirteelt koos maha keerasid. Lootsin sisemas, et kolme auto järel sõitmine on suht aus shants. Ühe järel kunagi ei riskiks (läheb vanaemale külla). Kaks on ka siuke suht hõre shants, aga kolm tundus piisav. Vahepela mõtlesin juba, et kolm sõpra lähevad metsa jahile pärast tööd :). Õnneks muidugi nii see ei olnud ja äkki ilmus metsa vahelt jälle kiirtee välja. Tegelikult oli kõik nagu suht loogiline, et sõitsime mööda peateed, aga vahepeal muutus see ikka ilgelt väikseks ja läbis selliseid linnasid/külasid/karjakopleid, et ei oleks uskunud, et seal peab sõitma. Järgmises tanklas ostsin endale igaks juhuks "Map of Europe".
Prahasse jõudsin suht varakult, st kuskil 8-9 vahel. Puhast sõiduaega 600km peale tuli umbes 5h. Kiirteed on ikka väga mõnusad. Ainuke nõme asi on see, et suuremate kiiruste juures tuleb olla ka tähelepanelikum. Sõida kiirelt ise tahad, aga kolmandas rajas näeb päris tihti, kuid ainult hetkeks uhkeid kalleid masinaid.
Hide and seek game! Iga kord, kui ma Tobyle külla lähen on ta elukohta vahetanud ja nu tee või tina alati leiab ta mõne uue rajooni, mida ma ei tunne. Üldiselt ma enda orjenteerumisvõimetest ja kaardilugemisest väga halvasti ei arva, aga pärast 5h und ja 5h sõitu oli ikka juhe korralikult koos. Olin endale õnneks muidugi ka Praha linna kaardi soetanud (lisaks välja prinditud variandile), aga suhtelislet raske on sõita ja samal ajal kaarti vaadata (pidasin seda pigem võimatuks ja ei katsetanud). Kokkuvõttes sai umbes 40 minutit seigeldud ja aitähh teile ühesuunalised tänavad, küll ma teile veel kuidagi tagasi teen!
Toby pool oli väga mõnus! Tegime burgsi ja mõned head Tsehhi õlled. Kusjuures kui aus olla pole ma veel halba Tsehhi õlut saanud, et kui keegi oskab midagi soovitada, siis tagasiteel proovin ära. Kui tõesti on halb toon soovitajale kingituseks head õlut!
Esimene ebameedliv üllatus oli lõpuks kohale jõudnud lumetorm. Meie juurest sadamasse on umbes 90km ja suurem osa sellest mööda kiirteed. Lumetromi kartuses olin ma endale väikse varu planeerinud ja see kulus marjaks ära, sest teed olid lahti lükkamata ja keskmine roostlane sõitis kiirteel 60-70ga. Eesti mõistes polnud muidugi tegu millegi erilisega. Oli keskmisest tugevam tuul ja 10 cm lund oli maha sadanud. Mina tundsin ennast naastrehvidega suhteliselt turvalislet.
Sadamasse jõudsin nagu ikka valel ajal. Seekord oli valeks ajaks liiga vara. Tegin check-in ära ja jäin siis laevale laskmist ootama. Väike lootus oli, et kui jõuan sadamasse varem, siis saan varem ka kajutisse ja magama. Parasjagu suur huvi oli juba horisontaalse oleku vastu tekkinud. Nagu ikka minu kiuste sai praamile hoopis pool tundi hiljem. Laevad on neil siin suht naljakad, sest pealelaadimine käib külje pealt. Tagant sõidavad peale rongid!
Clarale nagu ikka ei meeldi laeva libedad ja järsud trepid. Eriti masendavaks tegi ta jauks selle reisi muidugi asjaolu, et ta oli autotekil ühte soolavee/sodi loiku suutnud ühe käpaga astuda. Temale tundus see muidugi ükskõik (ah suva küll ma kunagi puhtaks lakun), aga ma mõtleisn, et pole tal vaja sellist sodi sisse lakkuda ja viisin ta laevas pessu. Ega loom loll pole, peitis ära ainult määrdunud käpa.
Laevalt maha sõites mõtlesin, et mis siis saab, kui Saksamaal on samasugused teeolud nagu Rootsis. Õnneks sai Saksamaa läbitud ülikiirelt, kui välja arvata üks haige ümbersõit. Mingi 30km kaar tuli teha, sest kiirtee oli remondis (ju siis oli seal see suur õnnetus olnud). Kogu ümbersõidu mõtleisn, et olen totaalselt eksinud, kuna sildid puudusid, mis midagi head oleks näidanud. Hoidsin ennast igaks juhuks nende kolme auto sappa, kes minuga kiirteelt koos maha keerasid. Lootsin sisemas, et kolme auto järel sõitmine on suht aus shants. Ühe järel kunagi ei riskiks (läheb vanaemale külla). Kaks on ka siuke suht hõre shants, aga kolm tundus piisav. Vahepela mõtlesin juba, et kolm sõpra lähevad metsa jahile pärast tööd :). Õnneks muidugi nii see ei olnud ja äkki ilmus metsa vahelt jälle kiirtee välja. Tegelikult oli kõik nagu suht loogiline, et sõitsime mööda peateed, aga vahepeal muutus see ikka ilgelt väikseks ja läbis selliseid linnasid/külasid/karjakopleid, et ei oleks uskunud, et seal peab sõitma. Järgmises tanklas ostsin endale igaks juhuks "Map of Europe".
Prahasse jõudsin suht varakult, st kuskil 8-9 vahel. Puhast sõiduaega 600km peale tuli umbes 5h. Kiirteed on ikka väga mõnusad. Ainuke nõme asi on see, et suuremate kiiruste juures tuleb olla ka tähelepanelikum. Sõida kiirelt ise tahad, aga kolmandas rajas näeb päris tihti, kuid ainult hetkeks uhkeid kalleid masinaid.
Hide and seek game! Iga kord, kui ma Tobyle külla lähen on ta elukohta vahetanud ja nu tee või tina alati leiab ta mõne uue rajooni, mida ma ei tunne. Üldiselt ma enda orjenteerumisvõimetest ja kaardilugemisest väga halvasti ei arva, aga pärast 5h und ja 5h sõitu oli ikka juhe korralikult koos. Olin endale õnneks muidugi ka Praha linna kaardi soetanud (lisaks välja prinditud variandile), aga suhtelislet raske on sõita ja samal ajal kaarti vaadata (pidasin seda pigem võimatuks ja ei katsetanud). Kokkuvõttes sai umbes 40 minutit seigeldud ja aitähh teile ühesuunalised tänavad, küll ma teile veel kuidagi tagasi teen!
Toby pool oli väga mõnus! Tegime burgsi ja mõned head Tsehhi õlled. Kusjuures kui aus olla pole ma veel halba Tsehhi õlut saanud, et kui keegi oskab midagi soovitada, siis tagasiteel proovin ära. Kui tõesti on halb toon soovitajale kingituseks head õlut!
Clara pulmareis: taustainfo
Ürituse võib ümber nimetada roadtripiks, sest lennupiletid oleks läinud haigelt kalliks. Lisaks oleks lennureis kidlasti olnud Clarale ka stressirikkam ja minule tülikam. Oleks pidanud lennujaamadesse saama ja seal seiklema, koos looma puuri ja muu varustusega.
Autoga muide Rootsist muudmoodi mugavalt Euroopase ei sa, kui tuleb praam võtta. Alternatiiv üle silla sõita ja siis läbi hollandi tulla on halb. Esiteks maksab silla ületamine umbes poole kogu praamipileti rahast (rääkimata, siis kütusekulust ise autoga sõites) ja teiseks ajalislet saab ka praamiga kiiremini.
Erinevatel laevafirmadel (keda on päris palju) on erinevad reeglid lemmiklooma üleveoks. Üldislet on nad kõik suht loomasõbralikud ja üks firma oli isegi teinud video, et kuidas nad laeval loomi kohtlevad. Kuna auto ülevedu oli kõigil umbes sama hinnaga €100 (kusjuures inimesi võis selle raha eest terve masina vist täis toppida), siis mina valisin sellise, kus koera eest raha ei tahetud, aga pidi võtma lemmiklooma kajuti (see ei olnud olulislet rohkem, kui teistel lemiklooma tasu).
Reisiplaan lühidalt siis selline:
20.03
5:00 start Fogtarpist
6:30 Trelleborgis check-in ja laevale
7:30 - 13:30 Trelleborg - Rostock
Õhtuks Prahasse Toby juurde (umbes 600km)
21.03
Praha-Zagreb (umbes 700km)
21.03 kuni 24.03 on mul bookitud Hotell Zagreb
Kuna seda ei tea ette, kui kaua Claraga siin kohapela peab olema, siis tagasite on veel natuke lahtine, aga suure tõenäosusega ikka vahemaadnumisega Prahas, sest pigem ikka ei viitsi 1300km jutti lasta.
Friday, March 8, 2013
Naistepäev
Naistepäevast ma väga lugu ei pea, kuid oma naine on mulle küll kallis!
Head naistepäeva Elin. Pildil on näha siis minu kingitus sinule.
Hetkel sai telekas Paavo juurde FI-sse hoiule. Ei julenud teda kullaaugule viia.
Head naistepäeva Elin. Pildil on näha siis minu kingitus sinule.
Hetkel sai telekas Paavo juurde FI-sse hoiule. Ei julenud teda kullaaugule viia.
Sunday, March 3, 2013
Floora ja fauna
Vahepeal oleme usinalt lävinud kohalikega. Eelmisel laupäeval käisime majaperemehe tytre 18 synnipäeva tähistamas. Kohale olid peale meie saabunud sugulased. Pakuti vöileivatorti ja ylihead sokolaadikooki värskete puuviljade ja marjadega. Pidu oli alkoholivaba ja ilmselt osaliselt ka selle töttu ysna vaikne ja rahulik. Lauldi synnipäevalaule ja söödi. Rootsis vöivad 18 aastased osta poest lahjasid alkohoolseid jooke, kuni vist 3.5. Päris alkoholipoodi, system bolagetisse, saavad alles 21 aastased. Need lahjad alkohoolsed joogid on osad päris head, samuti mulle eriti maitseb kohalik alkoholivaba siider.
Reedel käisin töökaaslastega väljas spordipubis ölut joomas. Väga löbus oli ja mönus pubi oli ka. Algul pisut häiris, et igal pool olid tohutu lahmakad ekraanid, kust tuli sport. Hiljem enam ei pannud tähelegi. Koju jöudsin ysna hilja, mingi 11 ajal. Peab ytlema, et Clara on ikka yks väga tubli koer, ilusti ootab kodus ja mingit pahandust kyll ei tee, ilmselt lihtsalt magab. Majaperemehe tytar käis temaga muidugi vahepeal väljas, päris nii pikalt ma teda ikka ei jätaks yksi.
Paar pilti ka. Mudakoll ootab lumepalli. Nyyd kyll lumi kahjuks enamjaolt läinud.
Hästi palju elab siin kandis faasaneid, jäneseid ja metskitsi. Jäneseid vist isegi köige rohkem. Kui pöllul on näha kivi, siis on see jänes tegelikult. Kui kivil on körvad, siis on see eriti kindlalt jänes. Igakord me näeme neid hulganisti, köige rohkem lugesin 9 jänest kokku yhes kohas. Päris raske oleks siin mingi jahiinstinktiga koeraga. Önneks Clara lihtsalt vaatab neid huviga. Muidugi möista on siin ka suurtes kogustes igasugu veelinde, väikeseid värvulisi ja mitu puna-harksaba. Toredad oravad käivad meil ka öue peal, yks vist ehitab pesa endale. Tegi endale hiigelsuure kuhja Laika karvadest ja kadus sellega kuhugi.
Pildil on 9 jänest ja mitte yhtegi kivi pole pöllu peal.
Reedel käisin töökaaslastega väljas spordipubis ölut joomas. Väga löbus oli ja mönus pubi oli ka. Algul pisut häiris, et igal pool olid tohutu lahmakad ekraanid, kust tuli sport. Hiljem enam ei pannud tähelegi. Koju jöudsin ysna hilja, mingi 11 ajal. Peab ytlema, et Clara on ikka yks väga tubli koer, ilusti ootab kodus ja mingit pahandust kyll ei tee, ilmselt lihtsalt magab. Majaperemehe tytar käis temaga muidugi vahepeal väljas, päris nii pikalt ma teda ikka ei jätaks yksi.
Paar pilti ka. Mudakoll ootab lumepalli. Nyyd kyll lumi kahjuks enamjaolt läinud.
Subscribe to:
Posts (Atom)