Thursday, December 26, 2013

Pühad Rootsis

Kõige pealt pean alustama õgimise-praami üllatusest. Tassisin Clara nagu tavaliselt süles laeva (seal on autodekk porine ja õline, muidu saavad Claral käpad mustaks. Mell ei taha tassida kuna temal on ilusad riided. Mul pole vahet :)). Clara dieedist oli juba natuke kasu olnud, oli pisut kergem tassida küll teda trepist üles.
Ja siis seal see naisterahvas, kes kajutikaarte jagab, vaatas suurte silmadega üllatunult Clarat ja küsis, et kas meil on koer kaasas. Vastasime jaatavalt ja siis ta küsis, miks meil koertekajut pole broneeritud. Ma ütlesin, et oli küll koertekajut ja sain sellest ka telefoni teel kellegagi vestelda. Jutuajamise käigus selgus, et olgugi, et rootsi pool saab interneti kaudu broneerides panna ka, et kaasas on loom, siis check-in seda ei näe... Mmm, tubli süsteem neil ehitatud, pole midagi öelda. Saime siiski endale loomakajuti ja järgmine kord paluti e-mail saata kui koeraga tahame tulla... Kusjuures Tallinki on ka endale uue internetis broneerimise süsteemi teinud, kus loomi ei saa broneerida. Ma pole küll mingi eriline IT-guru, aga ma ei suuda ette kujutada, et on nii kohutavalt raske teha töötavat netis broneerimise süsteemi. Naljakas on muidugi ka see, et eelnevatel administraatoritel polnud mingit probleemi meile 5 korral suvaliste kajutite andmisega, olgugi, et me Clara peitmisega pole kunagi tegelenud...
Pühad on möödunud väga meeldivalt. Väga tore muidugi oleks sõpru ja sugulasi ka näha, aga mul on Claraga koos ka lõbus. Teen natuke vahepeal tööd, käin jalutamas koiraga, loen raamatuid ja vaatan netist filme. Mulle täitsa sobib. Kuna rootslased võtavad pühi kohutavalt tõsiselt (meil pole kedagi eriti tööl 21 dets kuni 6 jaanuar), siis ei saa neid tööasju ajada, mis kellegagi suhtlemist eeldavad. Ongi hea rahulik... Käin linde vaatamas ja ootan tibude koorumist. Esimesed tibud võivad kooruma hakkata homsest, aga pigem nii umbes üle-ülehomme. Ja eelduste kohaselt peaks kuskil 150 tibu ringis kooruma, mune on üle 200.... Minu arust päris uhke viis uut aastat vastu võtta :) Ilutulestik ei tundu pooltki nii äge ja pidulik kui 150 tibu!
Jõuludeks tegin traditsioonilist jõulusinki ja tuleb tunnistada, et oma suure osa sai sellest ka minu karvane sõber. Muidu ma ikka proovin teda dieedil hoida ja minu arust eduliselt. Clara arust ebaõiglaselt ja julmalt nagu ta mulle üritab külmkapi ees istudes selgeks teha. Aga ta on alla võtnud küll.
 Nuuf-nuff mängu (Clara otsib tuppa peidetud  maistusi nuuskides) mängime nüüd juustu asemel Clara krõbinatega. See on üks hea väsitav mäng ja koeral on tükk aega tegemist. Lasen Claral köögis oodata ja ise peidan krõbinad tuppa ära. Kui valmis saan, siis ütlen talle et tule ja otsi. Ja siis ta toredasti ja põhjalikult nuusib kõik kohad läbi. Näeb välja nagu üks tubli ja usin narko või pommikoer. Ja leiab mingi 98% üles, olgugi, et ma peidan keerulistesse kohtadesse, üles kõrgele ja asjade alla.
Pildid muidugi Clarast. No mida muud mul ikka nii väga pildistada on :) Käisime Krankesjö järve äärseid kaitsealuseid niite vaatamas.

Add caption


Hüljatud munad saavad uue võimaluse inkubaatoris. Tibud lähevad kasuperedesse.

Sunday, November 17, 2013

Puhkus Eestis!

Asjalood on nüüd sedasi, et juba paari nädala pärast tuleme nädalaks Eestisse. Võtsin endale puhkuse 2. detsember kuni 11. detsember (muidugi mõista tähendab see seda, et juba reedel, 29. novembril, kihutame praami peale). Ilmselt valime jälle õgimise-praami Kapellskär-Paldiski. Hind on sama, mis Tallinkil, aga selle eest saab seal tasuta kaks korda päris heas buffees mugida. Ja diskot ei ole, mis pole just suurem kaotus. Positiivne on veel see, et see praam tuleb üle peaaegu poole kiiremini ja meie karvane reisikaaslane peab seega vähem aega veetma kahtlasel kõikuval alusel.
10 päeva küll teab, mis pikk aeg, aga puhkus on ikka tore ja ootan seda väga. Eriti tore on, et tundub, et 1. detsembriks on ka üks agility vöistlus planeeritud ja sinna me täpselt jöuda plaanimegi. Peale selle tahaks muidugi väga näha sõpru-sugulasi ja Clara kutsikaid.
Viimasel ajal olen saanud kõva mahvi nii rootsi keelt kui rootsi bürokraatiat ja ka mõlemat korraga. Osad minu töökaaslased arvavad, et mul oleks paras üle minna täielikult rootsi keelsele suhtlusele. Ja isegi teevad mulle märkusi, kui ma inglise keeles räägin. Lisaks sellele sain käia rootsi keelsel eetilise loa taotluse intervjuul. Minu kaastaotlejad ei saanud minna ja et asi venima ei jääks, läksin ise (arvates, et tegemist on järjekordse eel-eel-intervjuuga). Tuli välja, et tegemist oli siiski viimase ja kõige olulisema, päris intervjuuga. Istusin siis seal komisjoni ees ja puterdasin oma puu-rootsi keeles neile midagi vastu, ise samal ajal lootes, et olen küsimusest aru saanud õigesti. Komisjonile pakkus asi lõbu, näod olid neil naerul. Ilmselt läks asi siiski korda, sest taotlus läks läbi ja isegi ilma ühegi muudatuseta (üsna harukordne). Võimalik muidugi ka, et komisjon kartis, et vastasel korral peavad nad minuga veel vestlema.
Kohe järgmisel päeval oli meil välibaasis inspektsioon. Seal sain samuti ametnikke rõõmustada oma rootsi keelse ekskursiooniga. Jälle läks kõik korda, tehti vaid mõned pisimärkused. Muidugi inspektsiooni eelsel päeval olime me teada saanud ähvardavast hädaohust ja seega siis koristasime paanikas poole ööni.
Praegu käivad välibaasi ümber suured sõjaväe õppused ja sain ka seal militaarpolitseile seletada, kes ma olen ja kuhu ma minna tahan (muidugi rootsi keeles). Pidin lubama, et ma ei lähe tankikolonnile ette taidlema. Sõjaväepolitsei ülemus oli muidugi rootsile kohaselt noor blond neiu. Claral ei vedanud, tema ei saanud jalutama minna, sest kõik kohad olid tanke täis. Ja peale seda kui tankid on kuskilt läbi sõitnud, on seal pool meetrit muda ja samuti väga halb jalutada.
Ühe korra minnes oli tankidel mingi vist tee valvamise harjutus. Seisnes see selles, et minu auto peale suunati kahur ja autot hoiti sihikul seni kui me nähtaval olime. Natuke kõhedavõitu. Teine kahtlane olukord oli, kui tankikolonn meile teed andis. Ma ikka hetkeks mõtlesin, kas ma usaldan neid vöi mitte.
Ostsin endale uue mänguasja, Kindle e-lugeri. See on tõesti väga tore vidin, isegi Mell on selle peal juba kaks raamatut läbi lugenud. Taustavalgustus on väga hea asi (aitähh Marjule hea soovituse eest), saab igal pool mugavalt lugeda ilma lambita. Tore on, et inglise keeles lugedes saab sõnastikust ülimugavalt sõnade tähenduse teada. Ja saada oleva kirjanduse (ka tasuta e-raamatute) hulk on tohutu. Põhiliselt on muidugi tasuta klassika, uuemad hitid on ikka raha eest. Kohe laadisin endale alla pea kõik tasuta eesti keelsed e-raamatud. Väga mõnus on vahepeal eesti keeles ka lugeda vahelduseks. Nüüd mul ongi lugemiseks Vilde, Tammsaare, Bornhöe, Aspe ja muud eesti klassikud. Kui neist kõrini saab, eks siis muretsen midagi uut. Positiivne on igaljuhul see, et raamatuid on mul nüüd käeulatuses nii palju, et ma ilmselt ei jõua neid kunagi läbi lugeda.
Kutsikas vaatab üllatunult, kuidas tema tagumik teda hammustab. Paavo suvel tehtud pilt.

Üllatav kohtumine uitama läinud prügikastiga. Lähimad talud on üsna kaugel.

Tüüpiline liiklusmärk välibaasi ümbruses.

Pisut segi läinud paar vindikesi. Tüüpiline kurnasuurus on 3-7. Nemad tegid rekordi 11 munaga. Pildil näha, et nii isasel kui emasel on oma pesake ja munad, mida haududa on ilusti ära jaotatud.

Ilus ja oskuslikult tehtud pesa.


Monday, October 28, 2013

Torm on saabunud.. minu auto jäi puu all

Käisin täna jälle oma linde hooldamas ja koju söites raadiost tuli tormihoiatus. See sama Inglismaa torm jöudis otsaga siia. Lubati siia (Löuna Rootsisse, eriti Göteborgi kanti) kuni 30 m/s tuult (orkaani tugevus). See pidi olema 3 taseme tormihoiatus, mida see tähendab, ma ei tea. Soovitati kodus olla ja hoiatati, et yhistransport eriti ei liigu. Natu nagu tuul puhus ja vihma sadas, aga mina mötlesin, et nagu nii rootslased pingutavad jälle yle nagu alati. Koju jöudes oli majaomanik ka usinasti tormi vastu valmistanud ja oma keldri (mis on samas meie vannituba) oma öuekola täis tassinud. Mina jälle naersin, et kyll rootslastele meeldib alles sahmerdada ja pabistada. Siis ma enam ei naernud, kui majaomaniku tytar tuli mulle ytlema, et minu auto on puu alla jäänud.
Önneks sain puu alt (tegelikult isegi kaks väikest puud) tasakesi välja tagurdada ja panin auto uude kohta, kus mulle tundub, et on vähem puid. Enam ma tormi ja rootslaste ettevaatuse yle ei naera, vaid loodan, et rohkem puid minu auto peale ei kuku. Maru möllab väljas, maja ka natuke logiseb ja tuul puhub pisut läbi. Loodetavasti ei kuku maja kyljest ka mingeid olulisi juppe ära, noh vähemalt katus vöiks alles jääda. Puude suhtes on mul nyyd eriline paranoia, aga ega köik puud ikka maha ei saa murduda.


Minu mersu puu all. Önneks sain sealt välja tagurdada, suuri mölke polnud ja esiklaas on ees. Kriime muidugi on. 

Äge pilt suvest, Paavo tehtud. Vist Edha ja Erk hammustavad yksteist? 
Clara oma lemmikmänguasjaga. Paavo osav pilt.

Stensofa järve äärne hommikusöök, kohvi ja kaneelirull. Pole paha viis päeva alustada :)

Stensofa maastik.

Wednesday, October 16, 2013

Clara kadus ära

Pool minu tööd toimub nyyd välibaasis munafarmis. Tegu pole kyll päris kanadega, aga sarnasusi on väga mitmeid- aroomid, sönnik, suled ja laudariietes kolleegid. See aeg, kui mina mune otsin, pesasid ylevaatan ja muud säärast laudaromantikat teen, peab minu sönakuulelik koerake öues ootama. Lähen vaatan vahepeal, mis koer teeb ja ennäe, Clara juba lipitseb uute söprade ees (välibaasis liigub yliöpilasi, seal peetakse kursusi ja tehakse uurimistöid). Manitsesin koera tagasi ukse juurde ootama ja läksin veel korraks linde yle lugema (neid on umbes 250, aga ma loen kiiresti).
Tagasi öue minnes Clarat pole. Kutsun ja ei tule. Könnin ymber majade ja kutsun, ikka ei tule. Ja mitte kuskilt ei paista midagi must-valget ja karvast. Natuke juba paanika, kuna tavaliselt teise vöi kolmanda kutsumise peale on ta alati kohal. Siis hakkas mulle pähe tulema, kui palju erinevaid ohte on ymberringi. Stensofa on nimelt täpselt keset polygooni ja parasjagu olidki käimas mingid järjekordsed söjaväeharjutused. Kaugusest kostis aeg-ajalt laskusid ja natukese aja eest oli just mingisugune kohutavalt suur soomuk mööda söitnud. Söjavägi kasutab maastikuhoolduseks tohutu suuri vabalt ringi liikuvaid veisekarju. Ja osadel neil on vasikad ja suured sarved. Jooksin veel natuke yhele ja teisele poole Clarat otsides ja kutsudes. Ja mötlesin, mis köik temaga juhtuda vöis, et ta kutsumise peale ei tule.
Ja siis umbes 20 minutit pärast naaseski Clara koos mönede botaanika tudengitega. Clara oli käinud koos nendega ekspeditsioonil lillekesi vaatamas. Tuleb välja, et liiga seltsiv koer on ka ikka halb. Nyyd on ta mul kas autos vöi ketis kui farmis käime. Äkki läheb muidu järgmine kord kuskile liiga pikale uurimisretkele koos tudengitega.
Kodu juures järves

Stensofa mets



Lehmad
Nii kui ma pilti tegema hakkasin, tulid lehmad kohe lähemale. Järgmist pilti enam pole, sest me Claraga otsustasime parem lahkuda uudishimulike lehmade juurest.
                         



Stensofa pastoraalne idyll. Ideaalselt sobilik maastik karjakoerale.

Stensofa baas. Söjavägi omastas selle talu ära, kuna see jäi keset polygooni ja kuidagi sai hoopis ylikool selle löpuks endale.

Leidsime metsast suure puu. 

Tuesday, June 4, 2013

Tuesday, May 21, 2013

Clara enda ehitatud pesad

Kuna Kutsikad ja Clara ei taha väga koos püsida ja neid tuleb iga natukese aja tagant kohendada, siis käisin välajs ja tegin mõned pildid Clara enda ehitatud pesades. Õnneks valis ta lõpuks siis puuri!





Clara sai 6 kutsikat!

Eelmine öö ma ei saanud väga magada, sest Clara koguaeg niuksus ja tahtis välja. Samas väljas ei olnud tal mingit häda vaja teha vaid oli vaja oma pesasid vaadata ja nendes lebotada. Hommikul tegin juba paar panaikakõnest Steffile, aga kuna Clara pidi 12h enne sünnitust "värisema" hakkama ja seda ma ei tuvastanud arvasin, et aega veel kõvasti. Kutsusin Sandra endale lõunapaiku külla, et koos süüa teha. Kerge vahelduv vihmasadu seekord grillimise protseduuri ei seganud (eelmine päve tuli äkitselt siuke sahmakas, mis täitis umbes 2 minuti jooksul terve taldriku veega - söö grill suppi kui tahad). Lisaks sellele, et Sandra ja Joy on muidu ka väga tore seltskond otsustas Sandra ära pesta kõik minu mustad nõud! Tegemist on ikka väga vapra sõdalasega, sest protsessi käigus tuli hävitada mitu looma, kes olid oma evulutsioonilises staadiumis jõudnud päris kaugele. Lõhna järgi otsustades üritasid mõned kinldasti minema joosta ja Sandrat ka hammustada.

Clara muidugi oli suht ärveas meeleolus ja natuke kahtlusi tekitas ka tema kesine hommikusöögi huvi. Lakkus hapukoore krõbinate pealt ära ja kõrbinad sülitas välja nagu lutsukivid. Tavalislet kui talle söök ei meeldi teeb ta näo nagu talle proovitakse roostes naelu kos okastraadiga sööta, aga seekord oli käitumine teistsugune. Mingi hetk pärast lõunasööki arvas Sandra, et Clara kuidagi väriseb. Ma olin temaga suhteliselt nõus ja tegin teise paanikakõne Steffile. Kuna mei ei olnud kindlad ja Steffi arvas, et see peaks 110% märgatav erinevus olema, siis arvasime aega jaguvat. Võtsime ette Laurilt laenatud lauamängu LeHavre. Mitte et ma seda sie väga oskaks, aga üritasin Sandrale edasi anda enda versiooni reeglitest ja strateegiast. Joy ja Clara elasid vaheldumisi puuris ning pärast said isegi üheskoos ilusti hakkama, sest Joy oli väga tubli ja kuulas sõna, kui me ei lubanud tal Clarat kiusata. Paar korda küll proovis meile öelda, et me oleme Sandraga lollid ja suur Clara on ju palju suurem rõõm kelega koos mängida, aga see oli pigem erand.

Mingi hetk muutus Clara tõsiselt rahutuks ja hakkas ringi asjatama. Kell oli ka juba päris palju ja arvasime, et tuleb koertele süüa anda. Joy pani muidugi sekundiga nahka talle pandd portsu, aga Clara ei puutunud kõrbinaid isegi siis, kui sinna peale oli hapukoort valatud. Proovisin siis veel ka juust tükiga, aga seegi ei aidanud. Kõrbinaid ta ei tahtnud ja juustutükk läks pika pressimise peale sisse. Lõpuks sain siis ise ka aru, et Clara ei taha süüa vaid hoopis välja. Välja minnes tegi Clara mitu korda "häda". Läksin vaatama, et mida ta niipalju kükitab ja ühes kohas nägin ka väikest miini. Päris palju pidi Clarat veenma, et ta tuppa tuleks, kuigi väljas oli nõme ja märg. Reeglina on raske Clarat ka välja pissima saada, kui tilgub või rohi on märg. Ma ei tea miks, aga "märg" tale üldislet ei meeldi (välja arvatud muidugi ujumine).

Meil oli Sandraga mäng just põnevaks läinud, mõlemal 3-4 käiku teha ja nende mõtlemine võttis ikka aega. Clara jändas niisama laua all ja käis meid kordamääda ninaga oramas. Ilmselgelt eesmärgiga saada endale üks sügamiskäsi või kaks! Kui me olime jõudnud kumbki viimase kahe käiguni, siis läks Clara puuri. Mina istusin seljaga puuri poole ja Sandra küljega. Ma ei tea täpselt kaua me neid endi viimaseid käike mõtlesime, aga ühel hetkel teatas Sandra, et Claral on midagi imelikku. Imelikuks asjaks oli teine saba või siis viies jalg. Nimeta seda kuidas tahad, aga igastahes kui mina Clarat vaatasin, siis limpsis ta parasjagu lootekotist kutsikat välja. Öeldakse küll, et maailma suurim kiirus on viienda korruse aknast oma p****t näidates ja siis alla joostes seda veel aknal vilksamas näha. Antude hetkel ma arvan, et olin kiirem telefoni haaramises ja Steffi numbri valimises. Natukese aja pärast (või siis suht kohe), helistasin ka Steffi emale. Ma suures meelte sgaduses ei pannud pilti kokku, et nad on ju koos trennis.

Esimene ilmakodanik nägi siis päevavalgust kuskil 20:37. Paberile kirja läks natuke hilisem kellaaeg, aga nu vahepeal olime Sandraga jõudnud juba käterätid hankida, soojad veepudelid, vaadata kas kutsikas on ok ja tõenäolislet suutsin ma ka natuke niisama mõttetult mööda tuba ringi joosta ja tarka nägu teha. Igastahes panin kõne Steffi emaga valjhääleldi peale ja hakkasime tema juhtnööride järgi tegutsema. Võibolla on mul muidugi valikuline mälu, aga esimene asi mida Steffi/ema küsis oli, kas kutsikas häält tegi ja teine, et kas on emane :). Üldiselt oli Clara väga tubli ja oleks ise ka kogu protsessiga hakkama saanud, kuid kindlasti oli esimese kolme kutsika tulekul kasu ka minu ja Sandra sujuvast koostööst. Need esimesed tulid nagu lups ja lups.

Eks see jääb juba Steffi südametunnistusele, aga vaevalt ta ilma kihutamata oleks nii kiiresti kohale jõudnud. Enne neljanda kutsika sündi sain siis juba kergendatult ohata nagu reamees, kui teda saabub toetama kahurvägi. Sellest hetkest peale olime Sandraga rohkem assistendi rollis ja varustasime vajalike vahenditega profesionaale. Edasi kulges kõik väga hästi! ja minu jaoks muretult. Tuleb küll mainida, et riistade puhastamiseks sotetud viinast läks nii mõnigi pits minu kurku ka, sest kuidagi oli vaja see ärevus endast välja loputada. Viimased kolm kutsikat olid isased ja tulid juba palju pikemate vahedega. Steffilt oli see ikka päris tummine pingutus, sest ta oli ärganud hommikul 6st ja tööle läinud ja meil läks siin ikka kuskil 1-2ni öösel. Nii Steffi kui ka tema ema peavad ju täna ka hommikul vara tööle minema! Suured tänu kõigile kolmele neiule abi eest!

Pärast abiväe lahkumist tegin veel kõhklusest olukorra suhtes paar kõnet Steffi emale, aga pärast 2 enam helsiatda ei tahtnud. Naised peavad ju magama ka (sarjast mees peab sööma). Jändamist oli mul nende kutsikatega veel kuskil kella 4ni, sest ei püsinud nad neile ehitatud soojade pudelite pesas (ilged aktivistid) ja kui üritasin neid Clara tisside külge toppida, siis jäid nad halvasti Clara käppade vahele ning ei jagunud tisse. Clara ka vana pätt ainult lakkus neid ja lükkas selle protsessiga neid endats eemale ning tema küljes olevad kutsikad siis hakkasid vinguma kuna jäid tema või käppade vahele. Proovistin mitut moodi, aga viimaks jõudsin järeldusele, et kutsikad emast eemal ei püsi. Neil ikka päris tugev instinkt ema poole roomata ja tissi otsida. Mõni muidugi üritas Clarale kõrva pugeda või siis teiste aukuda juurde. Kahe tunnise jändamise järel nüüd tundub vaikus olevat ja kõik rahulikult Clara kõhu all ja tõenäolislet on igal ühel ka oma kraan olemas, kust märjukest välja pumbata.





Saturday, May 18, 2013

algas 3. maailmasõda


Clara raske elu vol. 3

Paar peäva tagasi käisd mul külas head ja paremad ning tõid head ja paremat! Hendrik tõi head liha (hea liha = palju liha) ja Pihel oma aia rabarberitest tehtud koogi nig seeni ja sinist juustu. Lisaks tegime siis veel grillil küüslaugu kartuleid, mis küll väga hästi välja ei tulnud. Võibolla vähene huvi nende vastu oli ka sellepärast, et nad said valmis viimasena. Meie mängisime päev otsa kaarte ja Tuuli mängis Claraga. Kuna Clara joosta ja hüpata ei tohi, siis mängiti peamiselt silitamsie mängu. Niipalju kui mina nägin, said nad väga hästi läbi! Lisaks siis õpetas Pihel Ukule selgeks ärtu masti.


Monday, May 13, 2013

Jaanipäeval koju...

Mell ja Clara on nyyd juba mönda aega Kullaaugul tagasi. Seda peamiselt Clara järjest suureneva talje töttu, tundub, et lähinädalatel on oodata borderite invasiooni.
Minul tuleb seega siin mönda aega omapäi olla. Iseenesest on muidugi kindlasti vöimalik ettekujutada ka hullemat saatust kui suveajal suure järve ääres elamine. Önneks läheb ka töö juures järjest pönevamaks ja peale selle leidsin Lundist raamatupoe, kust ostes kolm raamatut saab neljanda kauba peale. Pole midagi parata, eks siis tulebki neid raamatuid neljakaupa osta.. Praeguseks olen läbi lugenud: Sue Towsend "Number Ten" (see oli mingisugune poliitsatiir inglise peaministri pihta, ysna ladus lugemine ja kohati naljakas), Maurice Druon "The Iron King" (prantsuse kuningas Philip Ilusast, toredasti kirjutatud ja haarav ajaloojutustus, synges keskaegses meeleolus, kavatsen endale soetada ka selle järjed järgmistest valitsejatest), Lev Grossman "The Magician King" (pidi olema täiskasvanute Harry Potter, ilmselgelt ma siis pole piisavalt täiskasvanu, et sihtgruppi kuuluda. Pöhimötselt loetav, möned huvitavad episoodid, aga jättis kuidagi rohmaka mulje.), Deborah Harkness " Discovery of Witches" (ma vaatasin, et Maarjale oli see raamat väga meeldinud. Mulle ka meeldis! Väga haarav ja huvitav. Päris oluline ikka, et raamat oleks ladusalt ja läbimöeldult kirjutatud ja seda antud raamat ka oli. Kavatsen soetada järje.). Praegu on mul käsil Dostojevski "Vennad Karamazovid". Olen seda ammu lugeda tahtnud kuna mitmete kriitikute hinnangul peaks see olema tema parim teos ja Dostojevski on mulle eelnevalt meeldinud. Lisaks on selle raamatu suur pluss veel see, et see on hästi paks ja seega jätkub pisut kauemaks.
Eile käisin botaanikaaias jalutamas. Seal oli mitte eriti yllatuslikult väga ilus ja muidugi ysnagi rahvarohke. Väga tore on ka see, et seal on lubatud rihmastatud koertega käia ja neid nägin ma hulganisti. Peale koerte oli botaanikaaeda piknikule kaasa vöetud ka jänes (ei olnud osa piknikukorvi sisust). Peale kasvuhoonete kylastamist istusin yhe yksiku pingi peale puu alla. Ysna kiirelt liitus minuga söbralik vanem meesterahvas, kes soovis rootsi keeles juttu ajada. Ma ei teagi, kas mina olen ligitömbav vöi siis suurema töenäosusega rootslased ongi sellised seltskondlikud. Jutt algas muidugi traditsiooniliste ilmateemadega, aga seejärel sain ma teada, et minu vestluskaaslane elab pisut Lundist väljas ja on taimetoitlane. Millegipärast uskus ta, et ka kynnivaresed on eeskujulikud taimetoitlased, aga kui ma osutasin parasjagu vihmaussi ögiva isendi peale, siis sai ta pisut targemaks.


Kasvuhoonetes elasid vabalt armsad hiina kääbusvutid

Ylikooliplats

Sunday, April 14, 2013

Löpuks ometi kevad!

Jää on järvelt läinud ja öues kannatab ka ilma jopeta käia. Clara juba kukkus korra järve sisse ka, nii et ametlik rannahooaeg on avatud :) Alustasime Melli ja Claraga jooksmas käimist. Mell treenib oma tulevaseks kymnevöistluseks, mina ja Clara muidugi möista agilityks. Mellil oli hoogne plaan iga päev jooksmas käia, aga nohh, eks näis :) Siin on väga mönus joosta, selline hea mururada. Peale meie kasutavad sama kohta ka ratsutajad, seega peab aeg-ajalt elegantsete hypetega yletama hobuste jäetud hunnikuid. Naljakas kyll, et koerte järelt peab koristama (mida siin ilmselgelt köik ei tee), aga hobuste jäetud palju vöimsamaid hunnikuid ei korista keegi.
Minu katse venib kohutavalt ja alustada saan heal juhul nädala pärast. Eestisse saan seega alles kuskil mai löpu poole kui mitte hiljem. Praeguste plaanide kohaselt peaksid enne mind ära tulema Mell ja Clara ja seda ilmselt juba aprilli löpus. Väga mind ei röömusta muidugi väljavaade siin kuu aega yksinda passida, aga loodetavasti on siis vähemalt töö juures piisavalt tegemist ja see aeg läheb ruttu.
Lundis on praegu veekatastroof. Neil nimelt korraliku pöhjavett siin pole ja seega nad vötavad vett mingisugustest tiikidest. Lundi veevötukoht on hetkel bakteritega saastunud ja seega kraanivett ilma keetmata tarbida ei tohi. Kellegi tuttav oli proovinud ja oli saanud väga kohutava köhuvalu. Tundub, et siin Fogdarpis meil önneks seda probleemi pole, kuigi ma ei teagi, kust meie vesi tuleb.
Vahepeal oli ajalehes naljakas lugu, kuidas politsei ajas päev otsa siin Lundi lähedal koerte ja helikopteritega taga terroristi. Terrorist oli kahtlaste aparaatidega varustatud kaitsevärvi riietuses meesterahvas, kes  pöösastes luuris. Pärast tuli välja, et tegu oli olnud kevadise linnuvaatlejaga, ehk siis ornitoloog-terrorist. Väga vöimalik, et möni minu kollegidest pealegi, aga keegi pole seni veel yles tunnistanud.
Koera raske elu



Meie aia orav

Thursday, April 4, 2013

Claral on täna synnipäev!

Clara sai täna juba kolme aastaseks. Päris tegusad ja löbusad on need aastad olnud. Clara on olnud tubli, usin ja andekas köiges, millega ta on tegelenud. Ja eelköige on ta muidugi lihtsalt väga tore, optimistlik ja söbralik kaaslane olnud. Synnipäevaks sai Clara yhe puuroika, kaks faasanit ja kaks tykki juustu. Tundub, et ta ise on rahul, juustu vist oli ainult vähevöitu. Faasanid ja puuroika ta kyll muretses endale ise. Yks faasan oli vastu aeda ja paksud ja kohmakad nagu nad on, siis eriti lendu töusta ta ei suutnud. Clara läks hea meelega nuusutama. Faasan tegi auhinnaks oma rikkiläinud mänguasja häält. Ilmselt kui ma oleks Clarale too öelnud, siis oleks saanud öhtusöögiks metslinnuprae.
Rootsis on yle hulga aja yks kylmimaid kevadeid. Yks vanem härrasmees töö juures rääkis, et nii kylm oli viimati vist 60- vöi 70. datel aastatel olnud. Eelmisel aastal samal ajal oli muru juba roheline ja ilm tugevalt plussis olnud.
 Mina olen siin öppinud läänelikku suhtlemist ja tolerantsust. Tuleb olla söbralik ja juttu rääkida. Köige parem on esiteks kysida, et kuidas sul läheb. Kas oli tore nädalavahetus/pyhad, kuidas projekt edeneb. Ja siis saab alati rääkida ilmast. Minusugusele myhakale kulub natuke kombeid juurde ära. Ei tohi kellegagi kohe hakata asjast rääkima, enne tuleb läbida sissejuhatav viisakas osa. Enamasti on see mul juba meeles nyyd. Samuti on rootslased läbi imbunud tolerantsest mötteviisist ja tyynest suhtumisest. Ei ole olemas öiget ja valet vöi paremat ja halvemat lahendust asjadele, on erinevad lahendused, mis on köik yhtviisi head.

Clara jälgib lähenevat UFOt

Tähelepanelikult vaadates on näha, et naaber on synnipäeva puhul heisanud lipu

Clara oma kingitusega