Eelmine öö ma ei saanud väga magada, sest Clara koguaeg niuksus ja tahtis välja. Samas väljas ei olnud tal mingit häda vaja teha vaid oli vaja oma pesasid vaadata ja nendes lebotada. Hommikul tegin juba paar panaikakõnest Steffile, aga kuna Clara pidi 12h enne sünnitust "värisema" hakkama ja seda ma ei tuvastanud arvasin, et aega veel kõvasti. Kutsusin Sandra endale lõunapaiku külla, et koos süüa teha. Kerge vahelduv vihmasadu seekord grillimise protseduuri ei seganud (eelmine päve tuli äkitselt siuke sahmakas, mis täitis umbes 2 minuti jooksul terve taldriku veega - söö grill suppi kui tahad). Lisaks sellele, et Sandra ja Joy on muidu ka väga tore seltskond otsustas Sandra ära pesta kõik minu mustad nõud! Tegemist on ikka väga vapra sõdalasega, sest protsessi käigus tuli hävitada mitu looma, kes olid oma evulutsioonilises staadiumis jõudnud päris kaugele. Lõhna järgi otsustades üritasid mõned kinldasti minema joosta ja Sandrat ka hammustada.
Clara muidugi oli suht ärveas meeleolus ja natuke kahtlusi tekitas ka tema kesine hommikusöögi huvi. Lakkus hapukoore krõbinate pealt ära ja kõrbinad sülitas välja nagu lutsukivid. Tavalislet kui talle söök ei meeldi teeb ta näo nagu talle proovitakse roostes naelu kos okastraadiga sööta, aga seekord oli käitumine teistsugune. Mingi hetk pärast lõunasööki arvas Sandra, et Clara kuidagi väriseb. Ma olin temaga suhteliselt nõus ja tegin teise paanikakõne Steffile. Kuna mei ei olnud kindlad ja Steffi arvas, et see peaks 110% märgatav erinevus olema, siis arvasime aega jaguvat. Võtsime ette Laurilt laenatud lauamängu LeHavre. Mitte et ma seda sie väga oskaks, aga üritasin Sandrale edasi anda enda versiooni reeglitest ja strateegiast. Joy ja Clara elasid vaheldumisi puuris ning pärast said isegi üheskoos ilusti hakkama, sest Joy oli väga tubli ja kuulas sõna, kui me ei lubanud tal Clarat kiusata. Paar korda küll proovis meile öelda, et me oleme Sandraga lollid ja suur Clara on ju palju suurem rõõm kelega koos mängida, aga see oli pigem erand.
Mingi hetk muutus Clara tõsiselt rahutuks ja hakkas ringi asjatama. Kell oli ka juba päris palju ja arvasime, et tuleb koertele süüa anda. Joy pani muidugi sekundiga nahka talle pandd portsu, aga Clara ei puutunud kõrbinaid isegi siis, kui sinna peale oli hapukoort valatud. Proovisin siis veel ka juust tükiga, aga seegi ei aidanud. Kõrbinaid ta ei tahtnud ja juustutükk läks pika pressimise peale sisse. Lõpuks sain siis ise ka aru, et Clara ei taha süüa vaid hoopis välja. Välja minnes tegi Clara mitu korda "häda". Läksin vaatama, et mida ta niipalju kükitab ja ühes kohas nägin ka väikest miini. Päris palju pidi Clarat veenma, et ta tuppa tuleks, kuigi väljas oli nõme ja märg. Reeglina on raske Clarat ka välja pissima saada, kui tilgub või rohi on märg. Ma ei tea miks, aga "märg" tale üldislet ei meeldi (välja arvatud muidugi ujumine).
Meil oli Sandraga mäng just põnevaks läinud, mõlemal 3-4 käiku teha ja nende mõtlemine võttis ikka aega. Clara jändas niisama laua all ja käis meid kordamääda ninaga oramas. Ilmselgelt eesmärgiga saada endale üks sügamiskäsi või kaks! Kui me olime jõudnud kumbki viimase kahe käiguni, siis läks Clara puuri. Mina istusin seljaga puuri poole ja Sandra küljega. Ma ei tea täpselt kaua me neid endi viimaseid käike mõtlesime, aga ühel hetkel teatas Sandra, et Claral on midagi imelikku. Imelikuks asjaks oli teine saba või siis viies jalg. Nimeta seda kuidas tahad, aga igastahes kui mina Clarat vaatasin, siis limpsis ta parasjagu lootekotist kutsikat välja. Öeldakse küll, et maailma suurim kiirus on viienda korruse aknast oma p****t näidates ja siis alla joostes seda veel aknal vilksamas näha. Antude hetkel ma arvan, et olin kiirem telefoni haaramises ja Steffi numbri valimises. Natukese aja pärast (või siis suht kohe), helistasin ka Steffi emale. Ma suures meelte sgaduses ei pannud pilti kokku, et nad on ju koos trennis.
Esimene ilmakodanik nägi siis päevavalgust kuskil 20:37. Paberile kirja läks natuke hilisem kellaaeg, aga nu vahepeal olime Sandraga jõudnud juba käterätid hankida, soojad veepudelid, vaadata kas kutsikas on ok ja tõenäolislet suutsin ma ka natuke niisama mõttetult mööda tuba ringi joosta ja tarka nägu teha. Igastahes panin kõne Steffi emaga valjhääleldi peale ja hakkasime tema juhtnööride järgi tegutsema. Võibolla on mul muidugi valikuline mälu, aga esimene asi mida Steffi/ema küsis oli, kas kutsikas häält tegi ja teine, et kas on emane :). Üldiselt oli Clara väga tubli ja oleks ise ka kogu protsessiga hakkama saanud, kuid kindlasti oli esimese kolme kutsika tulekul kasu ka minu ja Sandra sujuvast koostööst. Need esimesed tulid nagu lups ja lups.
Eks see jääb juba Steffi südametunnistusele, aga vaevalt ta ilma kihutamata oleks nii kiiresti kohale jõudnud. Enne neljanda kutsika sündi sain siis juba kergendatult ohata nagu reamees, kui teda saabub toetama kahurvägi. Sellest hetkest peale olime Sandraga rohkem assistendi rollis ja varustasime vajalike vahenditega profesionaale. Edasi kulges kõik väga hästi! ja minu jaoks muretult. Tuleb küll mainida, et riistade puhastamiseks sotetud viinast läks nii mõnigi pits minu kurku ka, sest kuidagi oli vaja see ärevus endast välja loputada. Viimased kolm kutsikat olid isased ja tulid juba palju pikemate vahedega. Steffilt oli see ikka päris tummine pingutus, sest ta oli ärganud hommikul 6st ja tööle läinud ja meil läks siin ikka kuskil 1-2ni öösel. Nii Steffi kui ka tema ema peavad ju täna ka hommikul vara tööle minema! Suured tänu kõigile kolmele neiule abi eest!
Pärast abiväe lahkumist tegin veel kõhklusest olukorra suhtes paar kõnet Steffi emale, aga pärast 2 enam helsiatda ei tahtnud. Naised peavad ju magama ka (sarjast mees peab sööma). Jändamist oli mul nende kutsikatega veel kuskil kella 4ni, sest ei püsinud nad neile ehitatud soojade pudelite pesas (ilged aktivistid) ja kui üritasin neid Clara tisside külge toppida, siis jäid nad halvasti Clara käppade vahele ning ei jagunud tisse. Clara ka vana pätt ainult lakkus neid ja lükkas selle protsessiga neid endats eemale ning tema küljes olevad kutsikad siis hakkasid vinguma kuna jäid tema või käppade vahele. Proovistin mitut moodi, aga viimaks jõudsin järeldusele, et kutsikad emast eemal ei püsi. Neil ikka päris tugev instinkt ema poole roomata ja tissi otsida. Mõni muidugi üritas Clarale kõrva pugeda või siis teiste aukuda juurde. Kahe tunnise jändamise järel nüüd tundub vaikus olevat ja kõik rahulikult Clara kõhu all ja tõenäolislet on igal ühel ka oma kraan olemas, kust märjukest välja pumbata.
