SK Hörbys

Täna hommikul käisin Claraga Hörbys sõnakuulelikkuse võistlusel. SK mulle nii palju ei meeldi kui agility, aga kuna ma juba trennis käisin, siis tahtsin midagi sellest saada ka. Tundub, et ma olen oma pikkade õpinguaastatega nii ära harjunud, et alati on algul õppimine ja siis eksam, et ma enam teisiti ei tahagi. Tahaks ikka alati saada tagasisidet oma ponnistustele ja mida selgemalt nõrku ja tugevaid külgi välja toov, seda parem. SK on selles mõttes küll hea, pannakse punkte ja saab hindeid. Maksimumpunktid on 200 ja 160-200 punktiga saab siin 1. järgu ja võimaluse suunduda järgmisele  astmele võistlema.
Ma ei tea tõesti, kuidas jälle nii juhtus, et ma natu hiljaks jäin. Ilmselt põhiliselt selletõttu, et ma olen pikki päevi teinud ja uue katsega alustanud. Vana katse jookseb ka veel edasi ja üsna palju on teha kogu aeg.
Ühesõnaga kui ma kohale jõudsin oli juba loositud stardijärjekord. Õnneks olid korraldajad pigem õnnelikud minu väljailmumise üle. Järgmine kord pean proovima sellegipoolest varem kodust startida.
Kohtunik oli sõbralik ja leebe. Võistlust oli vaatama tulnud ka minu SK treener ja paar trennikaaslast olid veel võistlemas. Väga tore oli, et oli tuttavaid, kellega natuke juttu ajada.
Kõrvalkõnni eest saime 6,5 punkti ja kõik oli muidugi minu soperdus. Asi on selles, et ega ma vasakul ja paremal suurt vahet ei tee ja pean alati mõtlema, kumb oli nüüd kumb. Hommikul unise peaga rootsi keelsed vasak ja parem ajasid mind ainult veel rohkem segadusse, pidin kõige pealt mõttes eesti keelde tõlkima ja siis veel mõtlema, et kuhu poole nüüd õieti keerata. Samuti ei saanud ma alati aru, kas pidin tegema ümberpöörd või pööre. Lisaks sellele üritasin võimalikult vähe tõmmelda, mis mul õnnestus vist suurepäraselt, sest lehe peale oli kirjutatud, et kõnnib jäigalt ja käsi ei liigu. Vaatamata minu mitte eriti elegantsele ega ka mitte eriti sujuvale liikumisele püsis usin Clara mul ikkagi kõrval, olles sealjuures küll pisut küsiva näoga ja etteheitva olemisega.
Liikumise pealt lamamise ja seisimise eest saime 8,5 punkti. Mõlema puhul olin ma käskluse andmisel tõmmelnud, mis läks siis kirja topeltkäsklusena. Ehk siis, kõrvalkõnni ajal pean rohkem ja nende harjutuste ajal vähem tõmblema.
Kõigi ülejäänud asjade eest saime maksimumpunktid, kokku 178,5 punkti, esimese järgu ja  12 võistleja seast 3. koha. Auhinnaks saime kaks trofeed, 1 järgu trofee ja 3 koha puust asja. Mina oma sooritusega eriti rahule ei jäänud, aga treener oli väga õnnelik ja ma saan aru, et see 1. järgu trofee on nende arust väga väärtuslik. Treener ütles, et kui koguda kokku 3 esimese järgu trofeed samas võistlusklassis, siis saab endale veel diplomi ka. Ma sain aru, et see diplom on veel eriti väärtuslik asi.

Clara jõllitab kahtlustavalt oma auhindu. Ilmselgelt vahetaks ta need meelsasti vorsti vastu.

Hässleholmi mitteametlik ag OPEN ja mustikaklass

Käisime täna Hässleholmis mitteametlikul agility võistlusel. Algul oli natuke paanikat ja ekslemist ning võistlupaiga otsimist. Õnneks oli mul väike ajavaru, aga sellegipoolest tutvusid teised juba rajaga kui ma kohale jõudsin. Jooksin ka kohe tutvuma ja õnneks jäi aega piisavalt, sest alustati maxidega ja Clara oli esimene. Rada oli üsna lihtne, A1 tase. Ja jooksime kiiresti, puhtalt ja sujuvalt! Ma olen väga rahul, olgugi et lihtne rada, aga tegelikult pole Claraga ükski rada minu jaoks lihtne. Kõik kontaktid tegi Clara napilt, aga kindlalt (ja üsna jooksvalt). Põrutas slaalomisse sisse ja sealt läbi meeletu hooga, aga siiski puhtalt. 5,2 m/s, pole paha ma arvan agility raja kohta (meie aeg 28,79 järgmisel võistlejal 43,65).
Järgnes meie poolt täiesti kohutav sooritus OPEN hüpperajal. Mul polnud mitte koer, vaid tank. Ta põhimõtteliselt purustas raja. Rajaabilised pärast tükk aega korjasid tõkkepulki ja muud kokku. Ilmselt üks põhjus võis olla, et kohtunik tuli minuga raja õppimise ajal juttu rääkima ja seletama, et kuidas tema seda rada teeks. Talle oli meie esimene rada muljet avaldanud ja ta vist arvas, et ma jagan asja. Tegelikult ajas ta mind oma rootsi keelsete seletustega vist pigem hoopis segadusse ja muidugi ma proovisin  siis poole raja õppimise pealt oma plaane muuta vastavalt tema seletustele. Peale selle oli vahepeal Clara ka aru saanud, et ta on sattunud agility võistlusele ja oli ka asunud ennast hoolsalt rajaks ettevalmistama. Ehk siis kiunus, ruigas ja kargles teiste jooksude ajal.
Seejärel saime veel joosta kahte mustikarada. See on rootslaste variant algajatele, ainult tunnelid ja tõkked. Ja ülilihtsad rajad. Piinlikul kombel suutsime Claraga ühel rajal ikkagi saada tõrke ja teisel tõrke ning vea, sellele pole küll muud vabandust kui minu lohakas juhtimine ning aeglane liikumine.Kuidagi saime ikkagi ühel nendest radadest teise koha.
Kokku sai Clara suure hulga auhindu - uue piiksuva karvase mänguasja ja koera täiskeremassaazi kinkekaardi agility OPENi eest ning kaelarätiku ja toidukausi mustikaradade eest. Ja muidugi roseti ka.
Kokkuvõttes esimese rajaga ma olen muidugi väga rahul, edasi läks nagu läks. Ja muidugi oli lõbus nagu ikka agility.

Off-road

8 km ratsamatk islandi hobustel. Nendel hobustel on lisaks kolmele tavapärasele liikumisviisile (samm, traav, galopp) olemas veel kaks lisavarianti- tölt ja pass. Tölt on kiire, aga ei raputa ning seetõttu on islandi hobused väga mugavad ka algajamatele ratsutajatele (ja neile, kes ei taha mune ära põrutada). Mellile meeldis ja varsti lähme uuesti.

Mingil põhjusel oli tagumik küll hiljem valus. Ja mitmed muud lihased ka. Aga metsas galopeerimine oli seda väärt.

10 km matk Kullabergi looduskaitsealal. Üsna mägine ja väsitav, aga väga ilus .

Koobas!