Prügikastidest toitu otsimas

Viimasel ajal oleme tihti käinud külas välibaasi peamajas elavatel veganil ja vegetariaanil. Meil on seal olnud pitsaõhtu, magusa kaneelikõrvitsa õhtu ja suhkruga praetud banaanide pidu. Enamasti sinna juurde ka vegan-vein leedrimarjadest. Minu suureks üllatuseks selgus, et enamus veinidest ei kõlbagi veganitele juua, kuna nende tegemisel on kasutatud loomseid produkte veinist sademe eemaldamiseks.
Veel kuulsin, et eriti maitsev pidi olema vegan-banaani vein. Selle tegemine pidi käima nii, et tuleb hästi suur kogus banaane keeta ja siis kääritada. Ja banaane pidi saama hiigel kogustes suurte poodide tagant prügikastidest. Tuli välja, et meie naabrid ongi üsna tihedad nn dumpster divingu ehk siis prügikastidest  toidukorjamise harrastajad. Rootsis pidi minema visatama pool kogu toidust ja kuna tööjõu kulud on niivõrd suured, siis poed eriliselt kõlbamatute ja veel kõlblike toiduainete eraldi sorteerimisega ei tegele. Kui ühel banaanil on juba paar tumedat täppi peal, läheb terve partii prügisse. Samuti visatakse vana partii minema kui uus on saabunud. Ja muidugi visatakse minema kõik asjad, mille pakend on kasvõi pisutki kahjustada saanud. Tõepoolest, poes käies näeb kõik väga ilus välja, mitte kunagi ei näe mädaplekkidega puuvilju ega katkisi pakendeid. Vegan rääkis, et kohati on ta lihtsalt kastide kaupa pisut plekilisi banaane leidnud prügikastist. Ja et ta kasutab seniajani ühte pesupehmendajat, mille ta kunagi leidis ja mis oli ära visatud lihtsalt sellepärast, et selle pakendil oli mõlk sees. Rootsis tundub, et see prügikastidest asjade hankimine pole mitte niivõrd vajadus, kui pigem elustiil ja filosoofia.
Eile siis otsustasimegi minna banaaniveini toormaterjali hankima. Väga saladuslikult pidime kogunema täpselt kell 10 õhtul üleni musta riietatuna, et asuda teele Lundi parimate prügikastide poole. Esimesse kohta Lidli taga viis ilus sillutatud tee. Plats prügikastidega oli valgustatud ja paar hipit juba sorisid seal õnnelikult. Sealt leidsime suure hulga mandariine ja natuke muud ka. Peab küll ütlema, et tegelikkus ja see, mis ma olin ettekujutanud siiski erinesid. Prügikastid haisesid ja see, mida nad sealt õngitsesid haises ka ja oli kaetud igasuguste asjdega. Hoidsin tahapoole ja olin rohkem moraalseks toeks, väga ei isutanud ikkagi näppusid sodi sisse pistma.
Järgmises kohas olid prügikastid hipide eest ära pandud. Kolmandas kohas, Netto prügi juures olid jälle samad hipid meist ette jõudnud ja askeldasid rõõmsalt nagu väikesed rotikesed suure prügikasti sees ja ümber. Ilmselt vastavalt prügikasti viisakusele suundusime teise seal asuva suure konteineri juurde. Vapper ja kogenud vegan ronis konteinerisse sisse ja asus seal usinalt sobrama ja asju kilekottid toppima. Üsnagi haises ja oli lögane, aga tal olid kummikud jalas. Mina ei tulnud selle pealegi, et peaks kummikud panema, aga ma muidugi ei tulnud ka selle peale, et ma peaks ligasesse prügikasti sisse ronima. Aitasin kilekotte hoida ja asju tassida. Hipid lõpetasid teise konteineriga ja siis läksime ja vaatasime ka selle üle. Seal oli hulka puuvilju ja palju jogurtit, mille säilivustähtajani oli veel paar päeva. Banaane oli küll väga vähe, aga igasuguseid erinevaid tsitruselisi kogunes tohutus hulgas.
Kodus toimus peamaja köögis kiire ja asjatundlik saagi sorteerimine ja pesu. Tulemuseks oli tohutu kogus ilusaid värvilisi puuvilju, natuke salatikraami, hulka kartuleid ja palju jogurtit. Väga huvitav oli kogu see üritus ning selline liigse tarbimise vastane filosoofia mulle tegelikult meeldib, aga pisut siiski ekstreemne minu jaoks on see reaalne prügikastides tuhnimine.

Õppisin vegan-kaneelirulle tegema! Kui Mari järgmine kord Eestisse tuleb, siis teen talle! Väga head olid, ainult natuke palju sai (4 pannitäit oli  kokku nelja peale, ehk siis igale ühele üks pannitäis. Mitu päeva sõime kaneelirulle. ) 

Clara oma sõbraga meie köögis.

Niimoodi ta magaski mul voodi peal.

Lidli tagused prügikastid, mugavas kohas ja hästi valgustatud.

Rahulolevad prügikastide juurest naasvad ökoloogid.

Osa külluslikust prügikasti-saagist peamaja köögis.

Välibaasi plussid ja miinused

Plussiks on muidugi suurepärane asukoht, soojad saiakesed ning see, et vahepeal saan kaasa jõlkuda linnupüügil. Täna saime võrkudega kätte haraka, laulurästa, 4 võsaraati, väike-lehelinnu ja siis kui väljas oli juba pimedaks läinud otsustas võrku lennata imepisike käblik. Veel saime kätte mitmeid sini ja rasvatihaseid ning ühe kiili. Mulle on väga kasulik ja õpetlik ning muidugi huvitav ja lõbus nende väga asjatundlike linnupüüdjate sabas jõlkuda ja linde näppida.
Peale selle nägime hiljuti koeri jalutades, kuidas merikotkas ajas minema noort selleaastast kaljukotkast. Sellist asja ei näe just iga päev, nii et tegin otse loomulikult ka pilte.

Miinuseks siin elades on see, et maja ei köeta ning sisetemperatuur sõltub suuresti ilmast õues. Aeg-ajalt läheb üsna jahedaks ning niiskeks ning on päevi, mil mingil põhjusel on kogu aeg tunne, et tahaks istuda teki all ja juua teed. Samas päris külmaks pole veel läinud ja loodetavasti ei lähe ka. Või siis võib-olla kunagi hakatakse kütma. Suurem probleem on hetkel see, et kuuldused on, et meid visatakse siit järgmisel nädalal paariks päevaks välja. Keegi on vist terve baasi endale broneerinud ja seega peaksime me kogu oma kola ja koerad kokku pakkima ja siit läinud olema. Samas midagi ametlikku pole me kuulnud, nii et võimalik, äkki esmaspäeval selgub. Oleks väga tüütu igas tahes  ning minu valikuid ei kitsenda hetkel mitte ainult see, et mul on koer, vaid et asjad veel keerulisemad oleksid on Claral järgmisel nädalal ka jooksuka tippaeg. Lundi lähiümbruses on majutusega üsna keeruline ja isegi hostelid on päris kallid.

Muidu läheb elu rahulikult, vahepeal tähistasime veel vegan-pitsaõhtuga ühe baasielaniku sünnipäeva. Muidu on vegan toidud päris maitsvad olnud, kuid vegan juust oli küll üsna kohutav. Maitsel ei olnudki nii väga viga, kuid see oli selline kohutav kleepuv plödi, raske oli hammaste küljest lahti saada. Väga juustumaitset ka ei olnud.

Claraga käime ikka ilusti agilitys ja kuulekuses ja ta on muidugi väga tubli. Mul on hea meel, et ta on hakkanud vähem tõkkeid maha ajama. Agilitys käib teiste koerte hulgas ka üks basset, esimene agility basset, keda mina olen näinud. Ta on väga armas, aga võtab asja üsna rahulikult. Ega selline kehaehitus polegi eriti kiireks jooksuks ja kõrgeteks hüpeteks sobiv.

Novembri keskpaigas saabun juba tagasi kodumaale, nii et umbes kuu aega ongi mul siin veel jäänud olla.

See pilt veel Eestis tehtud. Clara koos oma kutsikaga.

Minu seekordne auto

Välibaas

Äge linnuvaatluskoht on ehitatud järve äärde kõrkjatesse. Siin nägime habetihaseid.

Minu tehtud pilt, kus on peal korraga meri-ja kaljukotkas.

Mul on väga vedanud, et Clara siinne sõber on kastreeritud ja seega saame ikka koos jalutamas käia.

Tüüpiline seltskond välibaasi ümber. Clarale nad väga meeldivad ja tal poleks vist ka midagi väikse tagaajamise vastu.

Harakas karjus väga kõva ja väga koleda häälega. 

Punarind.