Löpuks ometi kevad!

Jää on järvelt läinud ja öues kannatab ka ilma jopeta käia. Clara juba kukkus korra järve sisse ka, nii et ametlik rannahooaeg on avatud :) Alustasime Melli ja Claraga jooksmas käimist. Mell treenib oma tulevaseks kymnevöistluseks, mina ja Clara muidugi möista agilityks. Mellil oli hoogne plaan iga päev jooksmas käia, aga nohh, eks näis :) Siin on väga mönus joosta, selline hea mururada. Peale meie kasutavad sama kohta ka ratsutajad, seega peab aeg-ajalt elegantsete hypetega yletama hobuste jäetud hunnikuid. Naljakas kyll, et koerte järelt peab koristama (mida siin ilmselgelt köik ei tee), aga hobuste jäetud palju vöimsamaid hunnikuid ei korista keegi.
Minu katse venib kohutavalt ja alustada saan heal juhul nädala pärast. Eestisse saan seega alles kuskil mai löpu poole kui mitte hiljem. Praeguste plaanide kohaselt peaksid enne mind ära tulema Mell ja Clara ja seda ilmselt juba aprilli löpus. Väga mind ei röömusta muidugi väljavaade siin kuu aega yksinda passida, aga loodetavasti on siis vähemalt töö juures piisavalt tegemist ja see aeg läheb ruttu.
Lundis on praegu veekatastroof. Neil nimelt korraliku pöhjavett siin pole ja seega nad vötavad vett mingisugustest tiikidest. Lundi veevötukoht on hetkel bakteritega saastunud ja seega kraanivett ilma keetmata tarbida ei tohi. Kellegi tuttav oli proovinud ja oli saanud väga kohutava köhuvalu. Tundub, et siin Fogdarpis meil önneks seda probleemi pole, kuigi ma ei teagi, kust meie vesi tuleb.
Vahepeal oli ajalehes naljakas lugu, kuidas politsei ajas päev otsa siin Lundi lähedal koerte ja helikopteritega taga terroristi. Terrorist oli kahtlaste aparaatidega varustatud kaitsevärvi riietuses meesterahvas, kes  pöösastes luuris. Pärast tuli välja, et tegu oli olnud kevadise linnuvaatlejaga, ehk siis ornitoloog-terrorist. Väga vöimalik, et möni minu kollegidest pealegi, aga keegi pole seni veel yles tunnistanud.

Koera raske elu

Meie aia orav