Munadepühade eri

Esinemine Eesti majas

Käisin juba natuke aega tagasi siinses Eesti majas teaduslikule ühingule oksüdatiivsest stressist ja sugulistest ornamentidest rääkimas. Olin juba ammu mõelnud, et tore oleks seal vaatamas käia. Ja oli tõepoolest väga meeldiv. Maja ise asub suurepärase koha peal Lundi kesklinnas ja on selline armas väike valge majake. Enamus kuulajaid olid omaaegsed paadipõgenikud ja nende vanus seega üsna kõrge. Väga toredad ja sõbralikud inimesed, küsisid asjalike küsimusi. Peale ettekannet oli veel ka söömine (hea söök ja kook ka veel) ja sai natuke juttu ajada. Ega kõik ilmselt teavad umbes neid lugusid, kuid nende inimeste endi käest kuulda on ikka hoopis teine asi. Kuidas nad algul elasid kohvrite otsas ja arvasid, et kohe-kohe sõda lõppeb ja nad saavad koju tagasi. Ja kuidas siis selgus, et koju tagasi ei saagi... Hetkel ma suudan üsna hästi ette kujutada, mis tunne võis olla teada saada, et sa ei saagi mitte kunagi tagasi Eestisse.

Rootslased ja loomakaitse

Ise olen peale oma koerapiińamis skandaali proovinud madalat profiili hoida. Praegu on see lihtne, kuna on lihavõtted ja selle puhul on rootslastel palju vabu päevi, neljapäev oli poolik päev, reede ja täna vabad päevad. Kuulsin ühte üsna hämmastavat lugu loomaarmastajate rootslaste kohta. Nimelt olevat paar aastat tagasi üks meie osakonna ornitoloog käinud lindudelt vereproove võtmas. Selleks tarbeks olid tal auto tagaistmel süstlad. Üks kord juhtus, et ta pidi auto parkima hobuste aediku kõrvale. Keegi nägi tema autot ja seal olevaid süstlaid ning tegi talle sellepeale facebooki vihkamislehekülje, kus süüdistas teda hobuste süstimises. Asi kogus kiirelt tuure ning vaene ornitoloog hakkas saama tapmisähvardusi. Omapärane on veel see, et see facebooki lehekülje tegija kohtus ornitoloogiga hobuste aediku juures, kuid igaks juhuks ei hakkanud küsima ka, et milleks need süstlad seal autos on. Kindlasti ütles sõbralikult Hej Hej hoopis. See pidigi rootslastele iseloomulik olema, et otse näkku ei julge keegi midagi öelda, aga internetis ja eriti anonüümselt on nad julged ja vihased.  Mul vist veel oma facebooki vihkamise lehekülge pole, aga päris kindel ei saa siin ilmselt kunagi olla.

Agility

Nüüd olen juba kolm korda siinses agility trennis ka käinud. Trenni nimetus oli edasijõudnute võistlusagility. Minu ettekujutus milline see trenn hakkab olema ja reaalsus on väheke erinevad. Nimelt hakkasime me põhilisi käevahetusi (senimaani valss) õppima ning kursuse lõpuks on eesmärk osata erinevaid agility takistusi läbida ja äkki isegi lühikest rada. Sellegipoolest on meil trennis väga tore, Clara on muidugi täiesti pöörane (ja ilmselgelt on tal täiesti ükskõik mis tasemel või kui pikka rada joosta) ja kõik inimesed tunduvad väga sõbralikud. Ega mul on hea meel rahulikult valssi harjutada, ma ei oskagi seda eriti korralikult. Kaks trenni oleme nüüd valssi õppinud, järgmine kord tuleb vist eestlõikamine. Natuke on tore ka, kui sul on kõige kiirem koer, kes oskab kõige rohkem asju. Kui on lühike ja lihtne rada, saan isegi mina enam vähem hakkama. Pidin küll juba üles tunnistama, et Clara pole ainult minu treenitud, sest liigagi ilmselt oskab tema rohkem kui mina.

SK

Seal on jälle tase pisut kõrgem kui minu ja Clara tase, aga samas mitte ka liiga palju. Ja meil läheb täitsa hästi, minu arust. Eelmine kord harjutasime hüpet ja liikumise pealt lama ja seisa. Treeneril on palju igasugu nippe, kuidas asju saaks õpetada. Kui külm ei ole ja vihma ei saja, siis mulle see trenn täitsa meeldib. Vahepeal harjutan usinalt ka kodus natuke. SK trennidest olen ma rohkem selgeks saanud klikkeri ja targetiga treenimise ja ma arvan, et need on päris kasulikud oskused mõlemad. Ja selle, kuidas kuskile tuleb kauss panna (eriti tihti koera selja taha) ja siis koer võib minna võtma kui ta on ilusti käsu täitnud. Homme on meil müstiline SK trenn, hakkame paaride kaupa harjutama linkimist ja super-autasustamist.  Ma ei tea, mis need endast kujutavad, aga kõlab igastahes väga põnevalt.

Fulltofta matkarada. Pärast umbes tundi aega kõndimist tuli rajal teeharu, kus sai valida kahe kohanime vahel. Mulle ei öelnud kumbki neist midagi, mina tahtsin ringiga auto juurde tagasi kõndida. Valisin siiski ühe haru. Peale veel mõningast kõndimist tuli silt, et palju õnne, 9 km Beverödi. Natuke hakkasid tekkima kahtlused ja uurisin järgmistelt vastutulevatelt rootslastelt, et kas see tee viib Naturcentrumi ja kus ma olen üleüldse. Rootslased vaatasid mind üllatunult ja ütlesid, et ma olen väga kaugel Naturcentrumist. Rootslased proovisid mulle natuke aega seletada, et oranz ja siis valge rada, kuid pisut aja pärast lahkusin neist kaardi võrra rikkamana. Selgus, et olen siiski selle raja peal, mida ma tahtsingi võtta. Ilus jalutuskäik oli.

Vana majaase matkaraja ääres. Vanad rootslased olid kavalad ja ehitasid maju mäekallaku sisse. Nii pidi ainult ühe seina ise ehitama.

Tegime Claraga 10 km rada. Meie küll läbisime kuskil 12 km, sest umbes sellesse kohta kaotasin ma Clara rihma. Pisut kaalusin, kuid läksin siiski tagasi rihmale järgi.

Kiviaedade vaheline tee Fulltofta kaitsealal. Kive neil seal jagus.

Kohtusin Stensoffa metsas kavala oravaga. Orav püüdis ennast järjekindlalt teisele poole puud peita. Mina muudkui kõndisin ringi ümber puu (10 ringi vähemalt), sest tahtsin looma näha. Lõpuks ronis tüdinud orav puu otsa.

Välibaasi ümbrus on täis gurmee-suupisteid.

Clara oma jahisaagiga. Tegelikult on tegemist puna-harksaba pooleli jäänud lõunasöögiga.