Päikseline kevad

Täna oli nii ilus, soe, pilvitu ja päikest täis päev. Selline päev kui tahaks iga hetke õues olla ja päikest nautida. Meie külas elavad inimesed olid ka kõik nagu sipelgad päikse kätte sooja roninud, lapsed sõitsid ratastega ja täiskasvanud teesklesid aiatööde tegmist. Mell läks Lundi mingisugust suurt ja tähtsat Magicu turniiri mängima (üks nohikute kaardimäng). Meie Claraga läksime muidugi matkama. Meie maja juurest möödub matkarada ja seda pidi me jalutasimegi, ma arvan kokku kuskil üle 10 km ja ligi 3 tundi. Matkaraja vaatamisväärsused on vana pumbamaja, mahajäetud raudteejaam, linnutorn, lehmad ja pöögimets. Pilte tegin ma loomulikult Clarast ja edevusehoos ka mõned selfied.
Üks minu siinsetest töösuhetest on kahjuks lõppenud vastastikuse usalduse puudumise tõttu. Nimelt majaperemehe koer Laika, keda ma olen senini aeg ajalt jalutamas käinud, on asunud minu suhtes ründavale seisukohale. Asi on vaikselt eskaleerunud. Algas see sellega, et ühe korra, kui Laika oli keldrisse pandud (kus asub ka meie vannituba), ma ei märganud, et ta seal on ning astusin pahaaimamatult kiiresti sisse ja seljas oli mul Melli jope ja kapuuts peas. Laika hüppas mulle selle peale hammastega varrukasse kinni. Pahandamise peale tundis mu muidugi ära ja lasi lahti, nii et panin kogu vahejuhtumi selle arvele, et ta lihtsalt ehmatas ja ei tundnud mind ära. Samas järgmine kord kui me keldris kohtusime, siis ta urises mu peale, aga pahandamise peale kobis siiski eest minema. Ja siis viimati kui ma pidin temaga õhtul jalutama minema (ta oli õues ketis), siis ta järjekindlalt urises ja kui ma liginesin, siis proovis rünnata. Muidu on ta käitumine ka pisut veider olnud, ta on kuidagi kange liikumisega. Ma ise arvan, et ta on vana ja tal miski kuskilt valutab ja ta sellepärast ründab ja käitub imelikult. Tema peremehel on jällegi teooria, et mina moodustan koos Claraga konkureeriva hundikarja ja see põhjustab rünnakuid (Clarat on Laika küll alati südamest vihanud). No ma ei tea, minu jaoks on ikkagi imelik, et koer järsku nii moodi ründama hakkab.
Käisin eelmisel nädalal esimeses kuulekuse koolituse raames toimunud trennis. Minu jaoks oli uudne, et esimene trenn oli ilma koerata loeng, aga siin tundub see tavapärane olema. Ses mõttes muidugi pole see imekspandav, et rootslased armastavadki kohutavalt koosolekuid. Igastahes alustasime tutvumisringiga, kõik pidid rääkima oma koerast natuke ja mis on kõige raskemaks elemendiks kuulekuses. Minu jaoks oli jälle tegemist ka rootsi keele tunniga ja aru sain järjekordselt pisult lünklikult. Seda, mis tõugu koerad teistel on, saan ma teada alles järgmises trennis, aga tundus olema paar SLKd, mingi väike koer ja paar samast tõust koera. Minu üllatuseks oli enamuse jaoks kõige raskemaks elemendiks püsilamamine, nii et paraku on oodata suuremat püsilamamise harjutamist. Võimalik, et Clara teeb midagi valesti, aga ma pole veel aru saanud, mis selle juures rasket olla saab.
Seejärel treener analüüsis erinevaid elemente põhjalikumalt. Mis oskused koeral peavad olema, kuidas etappide kaupa treenida, kuidas ja kust premeerida, kas kasutada targetit, kuidas ületreenida (st trennis teha rohkem, et võistlusel oleks kergem, nt teha lamamist pikemalt või pulkade valikusse anda palju rohkem pulki). Selgus, et agility trennis õpitud ringi käsklus on väga hea koerale õigete trajektooride andmiseks nt toomisel. Järgmine trenn siis juba koos koeraga.
Paari nädala pärast algab mul ka agility trenn. Minu üllatuseks on esimene trenn jälle ilma koerata... No eks näis.

Mell ütles, et Clarale pole rohkem mänguasju vaja osta, tal juba on isegi liiga palju. See krokodill hakkas mulle väga meeldima ja ostsin siis selle hoopis endale, aga noh Clara võib ka sellega vahest mängida ;)

Lillikesed. Siinne mahedam kliima neile sobib hästi ja lumikellukesed kasvavad suurte puhmastena metsa all ning kraavipervedel.

Lehmade karjamaa.

Pean veel harjutama enda pildistamist. 

Vaade linnutornist. 

Puhkehetk matkal.

Matkarada pöögimetsas. Kohati ei olnud eriti arusaadav, kuhu peaks minema. 

Harjutusi sabale

Elu koos borderiga pole just liiga lihtne, eriti kui samal ajal ka tööl käia. Iga päev peab leidma aega, et koer ära väsitada, muud varianti ei olegi. Kui Clara pole saanud piisavalt füüsilist ja vaimset koormust, siis neid üsnagi ilmseid vihjeid ja borderi ainitist tähelepanu ei jõua just kaua kannatada. Ta hakkab muidugi oma mänguasju tooma ja igal poole toppima ja ise loopima, käib istub kurva näoga ukse juures ja tuleb ja jõllitab ja liputab saba. Ja iga minu liigutuse peale kargab püsti ja on valmis minema. Ühesõnaga, pidev vaimne surve.See kõik ei kõlagi võib-olla nii hirmsalt, aga ilmselt kõik borderi omanikud teavad seda tunnet. Psühhoterrori vältimiseks tuleb ta korralikult ära väsitada, siis ta magab rahulikult mõnda aega.
Enamasti ma käin temaga iga päev pikalt ilma rihmata jalutamas (nii 40 minta kuni 2 tundi) ja samal ajal loobin talle palli või roikaid, et ta ikka joosta ka saaks korralikult. Ja siis kodus hiljem teeme veel kuulekusharjutusi, mängib oma Dog Trubblega või õpib trikke.
Õues tõhusaks jooksutamiseks on mul aja jooksul mitmeid variante tekkinud. Ootan, kui ta läheb minust tükk maad ette ja siis viskan roika endale selja taha. Esiteks ei taha ta siis nii kaugele ette minna ja jälgib mind tähelepanelikult kogu aeg ja teiseks saab ta siis pikema maa joosta. Ja roigas jõuab maha kukkuda, enne kui ta kohale jõuab, ma natu kardan traumasid ja ei taha, et ta roikaid õhust püüaks.
Kui mul mõnikord kiire on (näiteks alati hommikul enne tööle minekut), siis üsna tõhus on kahe palli (või pall ja taldrik) loopimine. Kui ta ühe palliga tuleb, siis käsin tal selle minu juurde jõudes maha visata ja viskan kohe teise palli endale selja taha. Nii saab ta sisuliselt täie hooga edasi-tagasi joosta, ilma vahepealse puhkuseta ja see väsitab kiiremini.
Veel üks asi, mida ma teen, on see, et jätan ta kuhugi ootama. Ise lähen võimalikult kaugele, kust ma teda veel näen ja siis kutsun ta juurde. Saab ka loomake oma käppasid sirutada vähe pikemat maad joostes. Ega ma ju palli eriti kaugele visata ei suuda.

Seal põõsa ees ootab Clara. 

Clara ootab ikka veel põõsa juures

Clara hakkas tulema.

Clara läheneb

Läheneb.

Peaaegu kohal

Leidsime väga suure tamme metsast.

Clara oli kindel, et tamme all urus elab keegi ja proovis seda kedagi välja mängima kutsuda.

Midagi on õhus.

Selliseid jahimehe pukke on terve mets täis, iga 50 meetri tagant. Tundub, et igal ühel on oma. Aeg ajalt istub nendes ka jahimehi. Rootsis on jahindus pisut teisiti reguleeritud kui Eestis, siin nimelt maaomanik rendib jahimeestele oma maad. Küsib, millist hinda tahab ja rendib neile, kellele tahab. Ja otse loomulikult võib maaomanik enda maal ise jahti pidada palju tahab.

Pidu Nigeeria stiilis

Eile kaitses eduliselt oma doktorikraadi üks minu üksusesse kuuluv Nigeeria päritoluga neiu. Selle tähistamiseks oli eile õhtul pidu, kuhu ka mina olin piduliku kutse saanud. Siin tuleb peole umbes nädal varem registreeruda, maksta osavõtutasu (250 SEKi) ning anda teada oma toitumise eripäradest (ehk kas oled taimetoitlane või allergik). See oli mul esimene sedalaadi pidu siin, nii et olin üsna põnevil ja ei teadnud, mida täpselt oodata. Peo algul sain esimese asjana teada, et kombekas on kohale tulla mitte liiga vara. Õige aeg saabumiseks on tund aega peale kutsel märgitud aega. Ja ega seal algul midagi ei toimunudki, sai plasttopsist juua kas alkohoolset või mitte-alkohoolset pooli ning peale närida mingeid kõrsikuid.
Ajapikku ilmus siiski üha rohkem ja rohkem rahvast, paljud toredasti nigeeria rahvarõivastes (mingisugused hõljuvad halatid meestel ja väikesed kirjud mütsikesed, naistel lillemustrilised kleidid ja peas rätid). Lõpuks anti käsk vaadata lauaplaanilt oma koht ning vastavalt istet võtta, kokku oli 8 umbes kümnekohalist lauda. Edasi järgnes laudade kaupa enda nigeeria toiduga varustamine, valikus oli lammast, kala ja kana ning mingisugune mannapuder. Toit oli päris hea ja vürtsikas, olgugi, et jahtunud. Söögi kõrvale sai kuulata kaitsjat ülistavaid huumoriga pikitud kõnesid, mille käigus töö juhendajad andsid üle kingitusi.
Õhtu tipphetkeks oli traditsiooniline näidend, kus parodeeriti üsnagi õnnestunult juhendajaid ning kaitsjat. Näidendi suureks boonuseks oli peaosalisest noormehe väga kena lauluhääl. Esitlusele tulid muudetud sõnadega palad "Lõvikuningast". Kuna kaitstud doktoritöös uuriti aafrika lõvide fekaalidest eraldatud DNA-d, siis olid muidugi valdavad haisu ning fekaalide teemalised naljad.
Õhtu lõpuks oli veel võimalik tantsida rütmika aafrika muusika saatel, kuid ma olin juba liiga väsinud ning suundusin hoopis koju magama.

Korra olen vahepeal ka Claraga koeratrennis käinud. Põhiliselt mäletan sellest seda, et oli kohutavalt külm. Trenn on õues ja tuul väga kõvasti puhus ja olgugi, et miinuskraade oli vast 10 ringis, siis tuulekülma pidi küll mingi üle miinus 20 olema. Sellegipoolest olen kodus harjutanud Claraga neid asju, mis mul meelde jäid. Clara on päris naljakas klikkimisel, teeb näiteks 5 korda väga ilusti ja kiiresti õiget asja. Ja siis ma näen, et tal tuleb mingi naljatuju peale ja ta hakkab igasugu täiesti suvalisi asju tegema vahelduseks. Näiteks esimesed korrad seisab kenasti mati peal nagu pidi ja siis üks hetk läheb toob mulle hoopis mati ja notsu. Vahepeal üks trenn jäi ära, kuna olid liiga halvad teeolud. Homme on meil jälle trenn. Tahakski juba uusi harjutusi saada, vanad on Claral juba selged. Peale selle on Clara üsna selgeks saanud oma uue mänguasja kasutamise, ostsime talle ühe mõttemängu. Sellise: http://www.shop.nina-ottosson.com/all-products/dogtrubble-wood-level-2-3.html Algul ta muidugi proovis seda rohkem lõhkuda, aga nüüd ajab enamasti usinasti ja kiirelt nuppe ninaga õigesse kohta.

Tibud on juba suured

Liiklusummik teel välibaasi. Lehmasid auto ei kõiguta, nemad tegutsevad ikka omas tempos.

Esimene kord on naljakas, aga iga järgmise korraga on järjest tüütum lehmade järgi oodata.

Lisa koertekool

Tänane hommik algas karmilt. Öösel oli järsku külmaks läinud, -5 kraadi, auto esiklaas oli paksult jääs. Ja auto ei läinud käima! Õnneks majaperemees ronis pika ukse taga klopsimise peale voodist välja (tal on puhkus ja muidugi ta magas kell 9 hommikul), tõi krokodillid ja auto sõitis jälle. Mina vähemasti tean, kus mersu aku on, nii et sain ka oma asjatundlikust demonstreerida. Onu naeris natuke kui nägi akut kõrvalistuja istme ees ja küsis, kas Mell on selle süsteemi ehitanud. Krokodillid sain endale laenuks, aga väga loodan, et neid rohkem vaja pole. Ja ma loodan ka, et ma ei pea kapoti alt ühe toru alt ühte mittenähtavat sinist kontakti välja hakkama kakkuma, mis on tavaliselt mersu akuhädade algpõhjus olnud.
Edasine päev kulges sujuvamalt. Vaatasin linnud üle ja siis läksime eratrenni Lisa koertekooli http://lisashundskola.nu/. HOIATUS! Edasine jutt on koeratreenimisest!
Lisa koertekool asub mulle soodsalt Södra Sandby linnas välibaasi lähedal ja trenne annabki Lisa. Tundub, et tal on graafik päris täis, enne mind oli üks koer ja kohe peale mind tuli energiline must labrakas. Lisa õpetab praktiliselt kõike: jälge, erinevaid kuulekusi (rootsis on lydnad ehk siis SK ja rallylydnad, millest ma pole päris aru saanud, mis see on), koertetantsu, karjatamist. Lisaks on tal agilityvarustus ja veebruarist pidi trenn algama. Lisaks sügiseti on kukeseente otsimise kursus (sinna peaks ka minema vvist Claraga).
Tundub, et SK ja jälg on siiski Lisa suurimad huvid ja nendes võistleb ta ka ise. Me vist hakkamegi seal SK harjutama. Esimeses trennis tahtis Lisa vaadata, et mis koeraga tegu ja mis ta oskab. Selgus, et väga tubli koer ja kui grupid alustavad, paneb ta meid kuhugi edasijõudnute gruppi. Mina olen endaga väga rahul, kuna kogu suhtlus Lisaga on olnud ainult rootsi keeles. Samas see tähendab muidugi ka, et päris kindel ma pole, kas ma kõigest õigesti aru olen saanud.
Trenn ise oli päris asjalik. Rootsile kohaselt on tegemist klikkimise ja nänni söömisega. Claral ei ole selle vastu midagi ja ega mul kulub ära natu rohkem klikkimist õppida ka. Klikkisime Clarat käppi hiiremati peale panema (et ruudus kasutada ja üle tõkke hüppamisel). Clara sai üsna kiirelt asjast aru ja pidime talt mati konfiskeerima. Koduseks ülesandeks sain seda veel klikkida ja mitte liiga palju Clarat aidata vaid kauem oodata, et ta ise välja mõtleks, mida teha. Ma ei viitsi jah eriti oodata tavaliselt, samuti ma klikin tavaliselt liiga hilja. Samuti pean vaatama, et ta liiga ülemeelikuks ei läheks vaid natu korralikumalt teeks. Ta seal trennis ka juba hakkas hoogsalt hüppama sinna mati otsa.
Siis tegime natu tõket. See tuli hästi välja, natu pean ainult vaatama, et ta viltu ette ei tuleks.
Seejärel tegime siiatulekut stoppamisega. Lisa seisis Clara seljataga, mina kutsusin, stoppasin ja siis saatsin ta  kohe kiirelt Lisalt maiust võtma. Päris hea hoo pealt kiire seismine tuleb nii.
Tegime veel hantlit ka natu. Claral läks liiga lõbusaks ja ta sai hantli asemel endale ühe vihmaveetorujupi. Siis sain endale veel ülesandeks harjutada istu-lama-seisa, nii et tagakäpad on paigal. Ma sain peaaegu aru, mis ma tegema pean...
Clara hakkab nüüd rootsi keelt õppima, juba ta sai endale var sa god (võib võtta maiust) ja upp (lamamisest istuma). Lisa jälle sai selgeks eesti keeles istu ja lama ütlemise :)

Minu hästi kasvatatud koer. 

Tahaks midagi head külmkapist....

Hea tibusaak inkubaatorist.

Tibud kasvavad ülikiirelt. 

Miljonivaade aknast. Täitsa mere moodi.

Tibud!!!

Pildi pealt pole vist aru saada, aga tegelikult on nad kohutavalt pisikesed. Nii umbes sõrmeküüne suurused.

Pühad Rootsis

Kõige pealt pean alustama õgimise-praami üllatusest. Tassisin Clara nagu tavaliselt süles laeva (seal on autodekk porine ja õline, muidu saavad Claral käpad mustaks. Mell ei taha tassida kuna temal on ilusad riided. Mul pole vahet :)). Clara dieedist oli juba natuke kasu olnud, oli pisut kergem tassida küll teda trepist üles.
Ja siis seal see naisterahvas, kes kajutikaarte jagab, vaatas suurte silmadega üllatunult Clarat ja küsis, et kas meil on koer kaasas. Vastasime jaatavalt ja siis ta küsis, miks meil koertekajut pole broneeritud. Ma ütlesin, et oli küll koertekajut ja sain sellest ka telefoni teel kellegagi vestelda. Jutuajamise käigus selgus, et olgugi, et rootsi pool saab interneti kaudu broneerides panna ka, et kaasas on loom, siis check-in seda ei näe... Mmm, tubli süsteem neil ehitatud, pole midagi öelda. Saime siiski endale loomakajuti ja järgmine kord paluti e-mail saata kui koeraga tahame tulla... Kusjuures Tallinki on ka endale uue internetis broneerimise süsteemi teinud, kus loomi ei saa broneerida. Ma pole küll mingi eriline IT-guru, aga ma ei suuda ette kujutada, et on nii kohutavalt raske teha töötavat netis broneerimise süsteemi. Naljakas on muidugi ka see, et eelnevatel administraatoritel polnud mingit probleemi meile 5 korral suvaliste kajutite andmisega, olgugi, et me Clara peitmisega pole kunagi tegelenud...
Pühad on möödunud väga meeldivalt. Väga tore muidugi oleks sõpru ja sugulasi ka näha, aga mul on Claraga koos ka lõbus. Teen natuke vahepeal tööd, käin jalutamas koiraga, loen raamatuid ja vaatan netist filme. Mulle täitsa sobib. Kuna rootslased võtavad pühi kohutavalt tõsiselt (meil pole kedagi eriti tööl 21 dets kuni 6 jaanuar), siis ei saa neid tööasju ajada, mis kellegagi suhtlemist eeldavad. Ongi hea rahulik... Käin linde vaatamas ja ootan tibude koorumist. Esimesed tibud võivad kooruma hakkata homsest, aga pigem nii umbes üle-ülehomme. Ja eelduste kohaselt peaks kuskil 150 tibu ringis kooruma, mune on üle 200.... Minu arust päris uhke viis uut aastat vastu võtta :) Ilutulestik ei tundu pooltki nii äge ja pidulik kui 150 tibu!
Jõuludeks tegin traditsioonilist jõulusinki ja tuleb tunnistada, et oma suure osa sai sellest ka minu karvane sõber. Muidu ma ikka proovin teda dieedil hoida ja minu arust eduliselt. Clara arust ebaõiglaselt ja julmalt nagu ta mulle üritab külmkapi ees istudes selgeks teha. Aga ta on alla võtnud küll.
 Nuuf-nuff mängu (Clara otsib tuppa peidetud  maistusi nuuskides) mängime nüüd juustu asemel Clara krõbinatega. See on üks hea väsitav mäng ja koeral on tükk aega tegemist. Lasen Claral köögis oodata ja ise peidan krõbinad tuppa ära. Kui valmis saan, siis ütlen talle et tule ja otsi. Ja siis ta toredasti ja põhjalikult nuusib kõik kohad läbi. Näeb välja nagu üks tubli ja usin narko või pommikoer. Ja leiab mingi 98% üles, olgugi, et ma peidan keerulistesse kohtadesse, üles kõrgele ja asjade alla.

Pildid muidugi Clarast. No mida muud mul ikka nii väga pildistada on :) Käisime Krankesjö järve äärseid kaitsealuseid niite vaatamas.

Add caption

Hüljatud munad saavad uue võimaluse inkubaatoris. Tibud lähevad kasuperedesse.

Puhkus Eestis!

Asjalood on nüüd sedasi, et juba paari nädala pärast tuleme nädalaks Eestisse. Võtsin endale puhkuse 2. detsember kuni 11. detsember (muidugi mõista tähendab see seda, et juba reedel, 29. novembril, kihutame praami peale). Ilmselt valime jälle õgimise-praami Kapellskär-Paldiski. Hind on sama, mis Tallinkil, aga selle eest saab seal tasuta kaks korda päris heas buffees mugida. Ja diskot ei ole, mis pole just suurem kaotus. Positiivne on veel see, et see praam tuleb üle peaaegu poole kiiremini ja meie karvane reisikaaslane peab seega vähem aega veetma kahtlasel kõikuval alusel.
10 päeva küll teab, mis pikk aeg, aga puhkus on ikka tore ja ootan seda väga. Eriti tore on, et tundub, et 1. detsembriks on ka üks agility vöistlus planeeritud ja sinna me täpselt jöuda plaanimegi. Peale selle tahaks muidugi väga näha sõpru-sugulasi ja Clara kutsikaid.
Viimasel ajal olen saanud kõva mahvi nii rootsi keelt kui rootsi bürokraatiat ja ka mõlemat korraga. Osad minu töökaaslased arvavad, et mul oleks paras üle minna täielikult rootsi keelsele suhtlusele. Ja isegi teevad mulle märkusi, kui ma inglise keeles räägin. Lisaks sellele sain käia rootsi keelsel eetilise loa taotluse intervjuul. Minu kaastaotlejad ei saanud minna ja et asi venima ei jääks, läksin ise (arvates, et tegemist on järjekordse eel-eel-intervjuuga). Tuli välja, et tegemist oli siiski viimase ja kõige olulisema, päris intervjuuga. Istusin siis seal komisjoni ees ja puterdasin oma puu-rootsi keeles neile midagi vastu, ise samal ajal lootes, et olen küsimusest aru saanud õigesti. Komisjonile pakkus asi lõbu, näod olid neil naerul. Ilmselt läks asi siiski korda, sest taotlus läks läbi ja isegi ilma ühegi muudatuseta (üsna harukordne). Võimalik muidugi ka, et komisjon kartis, et vastasel korral peavad nad minuga veel vestlema.
Kohe järgmisel päeval oli meil välibaasis inspektsioon. Seal sain samuti ametnikke rõõmustada oma rootsi keelse ekskursiooniga. Jälle läks kõik korda, tehti vaid mõned pisimärkused. Muidugi inspektsiooni eelsel päeval olime me teada saanud ähvardavast hädaohust ja seega siis koristasime paanikas poole ööni.
Praegu käivad välibaasi ümber suured sõjaväe õppused ja sain ka seal militaarpolitseile seletada, kes ma olen ja kuhu ma minna tahan (muidugi rootsi keeles). Pidin lubama, et ma ei lähe tankikolonnile ette taidlema. Sõjaväepolitsei ülemus oli muidugi rootsile kohaselt noor blond neiu. Claral ei vedanud, tema ei saanud jalutama minna, sest kõik kohad olid tanke täis. Ja peale seda kui tankid on kuskilt läbi sõitnud, on seal pool meetrit muda ja samuti väga halb jalutada.
Ühe korra minnes oli tankidel mingi vist tee valvamise harjutus. Seisnes see selles, et minu auto peale suunati kahur ja autot hoiti sihikul seni kui me nähtaval olime. Natuke kõhedavõitu. Teine kahtlane olukord oli, kui tankikolonn meile teed andis. Ma ikka hetkeks mõtlesin, kas ma usaldan neid vöi mitte.
Ostsin endale uue mänguasja, Kindle e-lugeri. See on tõesti väga tore vidin, isegi Mell on selle peal juba kaks raamatut läbi lugenud. Taustavalgustus on väga hea asi (aitähh Marjule hea soovituse eest), saab igal pool mugavalt lugeda ilma lambita. Tore on, et inglise keeles lugedes saab sõnastikust ülimugavalt sõnade tähenduse teada. Ja saada oleva kirjanduse (ka tasuta e-raamatute) hulk on tohutu. Põhiliselt on muidugi tasuta klassika, uuemad hitid on ikka raha eest. Kohe laadisin endale alla pea kõik tasuta eesti keelsed e-raamatud. Väga mõnus on vahepeal eesti keeles ka lugeda vahelduseks. Nüüd mul ongi lugemiseks Vilde, Tammsaare, Bornhöe, Aspe ja muud eesti klassikud. Kui neist kõrini saab, eks siis muretsen midagi uut. Positiivne on igaljuhul see, et raamatuid on mul nüüd käeulatuses nii palju, et ma ilmselt ei jõua neid kunagi läbi lugeda.

Kutsikas vaatab üllatunult, kuidas tema tagumik teda hammustab. Paavo suvel tehtud pilt.

Üllatav kohtumine uitama läinud prügikastiga. Lähimad talud on üsna kaugel.

Tüüpiline liiklusmärk välibaasi ümbruses.

Pisut segi läinud paar vindikesi. Tüüpiline kurnasuurus on 3-7. Nemad tegid rekordi 11 munaga. Pildil näha, et nii isasel kui emasel on oma pesake ja munad, mida haududa on ilusti ära jaotatud.

Ilus ja oskuslikult tehtud pesa.