Clara kannatused

...ehk kuidas minust sai osakonna avalik vaenlane/loomapiinaja. Eelmisel reedel võtsin Clara tööle kaasa, kuna pidin ka välibaasi minema hiljem. Ülikooli reeglites on kirjas, et hoonetesse sisse pole koeri lubatud võtta ja seetõttu ootas Clara autos nagu tavaliselt. Muide reeglitega on veel keelatud lapsi töö juurde võtta ja töö juures ööbida. Ilm oli jahe (mingi +6) ja poolpilves, seega ma autosse jäänud koera pärast ei muretsenud, eriti et mul oli ainult paari tunni jagu tööd vaja teha.
Linnud hooldatud, hakkasin auto juurde tagasi minema ja käigu pealt vaatasin telefonist oma meile: muude hulgas oli just tulnud ka rootsi keelne kiri ja hetk hiljem tuli ka selle inglise keelne tõlge :
Hi 

Two security guards came right past me and pointed out that there is an Estonia-registered car with a dog in the west parking lot. They were concerned about the sun is on. If anyone knows who the owner might be so please point out that the dog probably might need more and cooler air, according to the said guardian. 

Sincerely 

Autos oli vahepeal ärganud Clara (enamasti ta magab autos), kes ootas jalutama minekut. Mingeid kuumaataki tunnuseid tal ei olnud, autos sees oli soe, aga mitte kuum. Clara isegi ei lõõtsutanud ja juua ta ka ei tahtnud. Seega otsustasin, et mingit probleemi ei ole ja sõitsime Claraga välibaasi jalutama ja sealseid linde hooldama.

Mõne aja pärast vaatasin, et kirju oli juurde tulnud samal teemal:

Hi 

I've received some comments on my mail that I share with you - for example: 
Break the window! 
Should not they call the police right away instead? 
... I would like to say a few words to the idiot ... 
Similar etc ... 

However, I know unfortunately still not  who may be the owner of the car / dog but I hope that someone can continue to monitor "the issue" now that I just have to go home for the weekend. 

Rootsi keelne kiri, minu tõlge:

Kes valvab, kas omanik ilmub välja või mitte?

Kui ei ilmu välja, siis kehtib järgnev:

kui koer tunneb ennast halvasti, tuleb kutsuda politsei. Kui koer tunneb ennast väga halvasti, tuleb aken sisse lüüa.

Ja lõpuks poolteist tundi pärast seda kui me lahkunud olime (rootsi keelne, minu tõlge) :

Käisin parklas vaatamas, seal pole enam ühtegi eesti numbriga autot alles.

Kui ma esmaspäeval tööle ilmusin, sain ma teada, et autos olev koer oli kogu reedese õhtu tohutu arutlusobjekt olnud meie osakonnas. Ja mõned inimesed olevat ikka üsna kurjad olnud. Õnneks oli ka muidugi mõningaid, kes minu eest seisid ja ütlesid, et ma ei ole tegelikult loomapiinaja. Täna kuulsin, et ülemise korruse rahvas olevat ka asja arutanud juba.

Nohh jahh, ega ma ei teagi, mis täpselt kogu sellest asjast arvata. Ise ma ennast väga loomapiinajana ei tunne ja ma väga ei arva, et autos ootamine nüüd koerale nii kohutav piin oleks (eriti, kuna siinsete reeglite kohaselt koeri ülikooli hoonetesse ei lubata). Eks ma pean edaspidi ettevaatlikum olema, tundub, et rootslased suhtuvad sellistesse asjadesse väga fanaatiliselt. Tore muidugi, et nad loomadest hoolivad. Ühe asjaliku nõuande olen ka saanud, panna auto juurde telefoninumber, kuhu loomapäästjad helistada saaks mure korral. 

Palju kannatanud Clara hiljem samal päeval. Tegime eriti pika jalutuskäigu, et tähistada sellega Clara 4. sünnipäeva.

Jälle kuu aega üksinda

Mell läks neljapäeval tagasi Eestisse ja tuleb uuesti alles kuu aja pärast. Seni pean siis järjekordselt Clara meeldiva seltskonnaga leppima. Vahepeal tundub, et ma niimoodi olengi varsti "hull kassitädi" valmis, või noh " hull koeratädi" õigemini. Tegelikult muidugi tahaks juba ammu Eestisse tulla ja sõpru-sugulasi näha, aga umbes kolme kuu pärast peaks mul alles puhkus olema.
Ilmad on siin praegu jälle ilusad, aga mul on siiani õudusjudinatega meeles teisipäevane kuulekusetrenn. Päev algas tavaliselt, aga õhtul kui oli aeg trenni minna, läks külmaks ja hakkas sadama. Lisaks oli tuuline, nii et vihma tuli igast suunast. Jõudsin natuke enne algust kohale ja istusin muidugi eelseisvale mõeldes kurvalt viimase hetkeni autos. Pean ütlema, et teised kuulekuseharrastajad tundusid olema hoopis teisest puust kui mina. Nemad jalutasid oma koertega rahulikult vihma käes. Võimalik muidugi, et neil olid veekindlamad riided. Trenni lõpuks selgus, et mul olid ainult jalanõud veekindlad ja ainsad kuivad riideesemed seega sokid. Väga külm oli ja ebameeldivalt lige ka. Kodus värisesin veel pikalt teki all.
Selles mõttes oli muidugi treeneril õigus, et koerad peavad harjuma igas olukorras treenima ja töötama. Clarale vorsti süüa meeldib ja ta oli nõus rahulikult vihma käes nii püsilamamist kui istumist tegema. Veel harjutasime hantli toomist, kordasime ruutu saatmist ja kõrvalkõndi. Olgugi, et mind rõõmustab, et mõned asjad tulevad meil paremini välja, on kuulekus minu jaoks ikka pisut igavavõitu. Kogu aeg üks mööda platsi ringi tammumine ja iga asja peab hästi palju kordi tegema. Eriti igavad on muidugi püsilamamine ja püsiistumine, mis on lihtsalt passimine. Pool aega trennides ma ei saa pealegi aru, mida ma tegema pean ja kas ma teen seda õigesti või valesti. See on muidugi agilitys samamoodi, aga seal saab vähemalt ringi joosta, mis teeb asja palju lõbusamaks.
Mõni aeg tagasi käisime Melliga Lundis muusikali Pippin vaatamas. Mell oli väga vapper, arvestades, et see oli Rootsi keeles ning kestis mingi kolm tundi. Esinejateks olid kohaliku muusika ja tantsukallakuga gümnaasiumi viimase klassi õpilased, teiste hulgas meie majaperemehe tütar. Peab ütlema, et päris usinad ja tublid õpilased olid, laulsid kenasti ja tegid igasugu trikke. Rootsis on palju igasugu erinevaid kallakuid gümnaasiumiosas, mõnest koolist võib saada näiteks ka koeratreeneri või veterinaariabilise kutse endale. Või jahimehe või põllumehe kutse.

Mõlemal oma krokodill. Mellil nimelt mingisugune Austraalia krokodilli õlu. Mina aitasin valida ja kes siis ei teaks, et veini ja õlut tuleb ju pildi järgi valida.

Jõudsime jalutuskäigul bungalote rajooni. Seal on hästi tihedalt väikseid kämpinguid. Esimesed autosuvilatega suvitajad olid ka juba kohal. Skandinaavias on autosuvilad tohutu populaarsed, kui ilmad soojemaks lähevad on neid kõik kohad täis.

Clara otsustas avada suplushooaja

Tegin Pihlale kassipildi. Kassikuju on seal värava otsas. Ma ei tahtnud otseselt teiste inimeste maju pildistama hakkata, äkki see oleks ebaviisakas. 

Siin on kass selle sinise maja katusel ja plekist :) Kui külla tulete võime päriselt vaatama minna :)

Päikseline kevad

Täna oli nii ilus, soe, pilvitu ja päikest täis päev. Selline päev kui tahaks iga hetke õues olla ja päikest nautida. Meie külas elavad inimesed olid ka kõik nagu sipelgad päikse kätte sooja roninud, lapsed sõitsid ratastega ja täiskasvanud teesklesid aiatööde tegmist. Mell läks Lundi mingisugust suurt ja tähtsat Magicu turniiri mängima (üks nohikute kaardimäng). Meie Claraga läksime muidugi matkama. Meie maja juurest möödub matkarada ja seda pidi me jalutasimegi, ma arvan kokku kuskil üle 10 km ja ligi 3 tundi. Matkaraja vaatamisväärsused on vana pumbamaja, mahajäetud raudteejaam, linnutorn, lehmad ja pöögimets. Pilte tegin ma loomulikult Clarast ja edevusehoos ka mõned selfied.
Üks minu siinsetest töösuhetest on kahjuks lõppenud vastastikuse usalduse puudumise tõttu. Nimelt majaperemehe koer Laika, keda ma olen senini aeg ajalt jalutamas käinud, on asunud minu suhtes ründavale seisukohale. Asi on vaikselt eskaleerunud. Algas see sellega, et ühe korra, kui Laika oli keldrisse pandud (kus asub ka meie vannituba), ma ei märganud, et ta seal on ning astusin pahaaimamatult kiiresti sisse ja seljas oli mul Melli jope ja kapuuts peas. Laika hüppas mulle selle peale hammastega varrukasse kinni. Pahandamise peale tundis mu muidugi ära ja lasi lahti, nii et panin kogu vahejuhtumi selle arvele, et ta lihtsalt ehmatas ja ei tundnud mind ära. Samas järgmine kord kui me keldris kohtusime, siis ta urises mu peale, aga pahandamise peale kobis siiski eest minema. Ja siis viimati kui ma pidin temaga õhtul jalutama minema (ta oli õues ketis), siis ta järjekindlalt urises ja kui ma liginesin, siis proovis rünnata. Muidu on ta käitumine ka pisut veider olnud, ta on kuidagi kange liikumisega. Ma ise arvan, et ta on vana ja tal miski kuskilt valutab ja ta sellepärast ründab ja käitub imelikult. Tema peremehel on jällegi teooria, et mina moodustan koos Claraga konkureeriva hundikarja ja see põhjustab rünnakuid (Clarat on Laika küll alati südamest vihanud). No ma ei tea, minu jaoks on ikkagi imelik, et koer järsku nii moodi ründama hakkab.
Käisin eelmisel nädalal esimeses kuulekuse koolituse raames toimunud trennis. Minu jaoks oli uudne, et esimene trenn oli ilma koerata loeng, aga siin tundub see tavapärane olema. Ses mõttes muidugi pole see imekspandav, et rootslased armastavadki kohutavalt koosolekuid. Igastahes alustasime tutvumisringiga, kõik pidid rääkima oma koerast natuke ja mis on kõige raskemaks elemendiks kuulekuses. Minu jaoks oli jälle tegemist ka rootsi keele tunniga ja aru sain järjekordselt pisult lünklikult. Seda, mis tõugu koerad teistel on, saan ma teada alles järgmises trennis, aga tundus olema paar SLKd, mingi väike koer ja paar samast tõust koera. Minu üllatuseks oli enamuse jaoks kõige raskemaks elemendiks püsilamamine, nii et paraku on oodata suuremat püsilamamise harjutamist. Võimalik, et Clara teeb midagi valesti, aga ma pole veel aru saanud, mis selle juures rasket olla saab.
Seejärel treener analüüsis erinevaid elemente põhjalikumalt. Mis oskused koeral peavad olema, kuidas etappide kaupa treenida, kuidas ja kust premeerida, kas kasutada targetit, kuidas ületreenida (st trennis teha rohkem, et võistlusel oleks kergem, nt teha lamamist pikemalt või pulkade valikusse anda palju rohkem pulki). Selgus, et agility trennis õpitud ringi käsklus on väga hea koerale õigete trajektooride andmiseks nt toomisel. Järgmine trenn siis juba koos koeraga.
Paari nädala pärast algab mul ka agility trenn. Minu üllatuseks on esimene trenn jälle ilma koerata... No eks näis.

Mell ütles, et Clarale pole rohkem mänguasju vaja osta, tal juba on isegi liiga palju. See krokodill hakkas mulle väga meeldima ja ostsin siis selle hoopis endale, aga noh Clara võib ka sellega vahest mängida ;)

Lillikesed. Siinne mahedam kliima neile sobib hästi ja lumikellukesed kasvavad suurte puhmastena metsa all ning kraavipervedel.

Lehmade karjamaa.

Pean veel harjutama enda pildistamist. 

Vaade linnutornist. 

Puhkehetk matkal.

Matkarada pöögimetsas. Kohati ei olnud eriti arusaadav, kuhu peaks minema. 

Harjutusi sabale

Elu koos borderiga pole just liiga lihtne, eriti kui samal ajal ka tööl käia. Iga päev peab leidma aega, et koer ära väsitada, muud varianti ei olegi. Kui Clara pole saanud piisavalt füüsilist ja vaimset koormust, siis neid üsnagi ilmseid vihjeid ja borderi ainitist tähelepanu ei jõua just kaua kannatada. Ta hakkab muidugi oma mänguasju tooma ja igal poole toppima ja ise loopima, käib istub kurva näoga ukse juures ja tuleb ja jõllitab ja liputab saba. Ja iga minu liigutuse peale kargab püsti ja on valmis minema. Ühesõnaga, pidev vaimne surve.See kõik ei kõlagi võib-olla nii hirmsalt, aga ilmselt kõik borderi omanikud teavad seda tunnet. Psühhoterrori vältimiseks tuleb ta korralikult ära väsitada, siis ta magab rahulikult mõnda aega.
Enamasti ma käin temaga iga päev pikalt ilma rihmata jalutamas (nii 40 minta kuni 2 tundi) ja samal ajal loobin talle palli või roikaid, et ta ikka joosta ka saaks korralikult. Ja siis kodus hiljem teeme veel kuulekusharjutusi, mängib oma Dog Trubblega või õpib trikke.
Õues tõhusaks jooksutamiseks on mul aja jooksul mitmeid variante tekkinud. Ootan, kui ta läheb minust tükk maad ette ja siis viskan roika endale selja taha. Esiteks ei taha ta siis nii kaugele ette minna ja jälgib mind tähelepanelikult kogu aeg ja teiseks saab ta siis pikema maa joosta. Ja roigas jõuab maha kukkuda, enne kui ta kohale jõuab, ma natu kardan traumasid ja ei taha, et ta roikaid õhust püüaks.
Kui mul mõnikord kiire on (näiteks alati hommikul enne tööle minekut), siis üsna tõhus on kahe palli (või pall ja taldrik) loopimine. Kui ta ühe palliga tuleb, siis käsin tal selle minu juurde jõudes maha visata ja viskan kohe teise palli endale selja taha. Nii saab ta sisuliselt täie hooga edasi-tagasi joosta, ilma vahepealse puhkuseta ja see väsitab kiiremini.
Veel üks asi, mida ma teen, on see, et jätan ta kuhugi ootama. Ise lähen võimalikult kaugele, kust ma teda veel näen ja siis kutsun ta juurde. Saab ka loomake oma käppasid sirutada vähe pikemat maad joostes. Ega ma ju palli eriti kaugele visata ei suuda.

Seal põõsa ees ootab Clara. 

Clara ootab ikka veel põõsa juures

Clara hakkas tulema.

Clara läheneb

Läheneb.

Peaaegu kohal

Leidsime väga suure tamme metsast.

Clara oli kindel, et tamme all urus elab keegi ja proovis seda kedagi välja mängima kutsuda.

Midagi on õhus.

Selliseid jahimehe pukke on terve mets täis, iga 50 meetri tagant. Tundub, et igal ühel on oma. Aeg ajalt istub nendes ka jahimehi. Rootsis on jahindus pisut teisiti reguleeritud kui Eestis, siin nimelt maaomanik rendib jahimeestele oma maad. Küsib, millist hinda tahab ja rendib neile, kellele tahab. Ja otse loomulikult võib maaomanik enda maal ise jahti pidada palju tahab.

Pidu Nigeeria stiilis

Eile kaitses eduliselt oma doktorikraadi üks minu üksusesse kuuluv Nigeeria päritoluga neiu. Selle tähistamiseks oli eile õhtul pidu, kuhu ka mina olin piduliku kutse saanud. Siin tuleb peole umbes nädal varem registreeruda, maksta osavõtutasu (250 SEKi) ning anda teada oma toitumise eripäradest (ehk kas oled taimetoitlane või allergik). See oli mul esimene sedalaadi pidu siin, nii et olin üsna põnevil ja ei teadnud, mida täpselt oodata. Peo algul sain esimese asjana teada, et kombekas on kohale tulla mitte liiga vara. Õige aeg saabumiseks on tund aega peale kutsel märgitud aega. Ja ega seal algul midagi ei toimunudki, sai plasttopsist juua kas alkohoolset või mitte-alkohoolset pooli ning peale närida mingeid kõrsikuid.
Ajapikku ilmus siiski üha rohkem ja rohkem rahvast, paljud toredasti nigeeria rahvarõivastes (mingisugused hõljuvad halatid meestel ja väikesed kirjud mütsikesed, naistel lillemustrilised kleidid ja peas rätid). Lõpuks anti käsk vaadata lauaplaanilt oma koht ning vastavalt istet võtta, kokku oli 8 umbes kümnekohalist lauda. Edasi järgnes laudade kaupa enda nigeeria toiduga varustamine, valikus oli lammast, kala ja kana ning mingisugune mannapuder. Toit oli päris hea ja vürtsikas, olgugi, et jahtunud. Söögi kõrvale sai kuulata kaitsjat ülistavaid huumoriga pikitud kõnesid, mille käigus töö juhendajad andsid üle kingitusi.
Õhtu tipphetkeks oli traditsiooniline näidend, kus parodeeriti üsnagi õnnestunult juhendajaid ning kaitsjat. Näidendi suureks boonuseks oli peaosalisest noormehe väga kena lauluhääl. Esitlusele tulid muudetud sõnadega palad "Lõvikuningast". Kuna kaitstud doktoritöös uuriti aafrika lõvide fekaalidest eraldatud DNA-d, siis olid muidugi valdavad haisu ning fekaalide teemalised naljad.
Õhtu lõpuks oli veel võimalik tantsida rütmika aafrika muusika saatel, kuid ma olin juba liiga väsinud ning suundusin hoopis koju magama.

Korra olen vahepeal ka Claraga koeratrennis käinud. Põhiliselt mäletan sellest seda, et oli kohutavalt külm. Trenn on õues ja tuul väga kõvasti puhus ja olgugi, et miinuskraade oli vast 10 ringis, siis tuulekülma pidi küll mingi üle miinus 20 olema. Sellegipoolest olen kodus harjutanud Claraga neid asju, mis mul meelde jäid. Clara on päris naljakas klikkimisel, teeb näiteks 5 korda väga ilusti ja kiiresti õiget asja. Ja siis ma näen, et tal tuleb mingi naljatuju peale ja ta hakkab igasugu täiesti suvalisi asju tegema vahelduseks. Näiteks esimesed korrad seisab kenasti mati peal nagu pidi ja siis üks hetk läheb toob mulle hoopis mati ja notsu. Vahepeal üks trenn jäi ära, kuna olid liiga halvad teeolud. Homme on meil jälle trenn. Tahakski juba uusi harjutusi saada, vanad on Claral juba selged. Peale selle on Clara üsna selgeks saanud oma uue mänguasja kasutamise, ostsime talle ühe mõttemängu. Sellise: http://www.shop.nina-ottosson.com/all-products/dogtrubble-wood-level-2-3.html Algul ta muidugi proovis seda rohkem lõhkuda, aga nüüd ajab enamasti usinasti ja kiirelt nuppe ninaga õigesse kohta.

Tibud on juba suured

Liiklusummik teel välibaasi. Lehmasid auto ei kõiguta, nemad tegutsevad ikka omas tempos.

Esimene kord on naljakas, aga iga järgmise korraga on järjest tüütum lehmade järgi oodata.

Lisa koertekool

Tänane hommik algas karmilt. Öösel oli järsku külmaks läinud, -5 kraadi, auto esiklaas oli paksult jääs. Ja auto ei läinud käima! Õnneks majaperemees ronis pika ukse taga klopsimise peale voodist välja (tal on puhkus ja muidugi ta magas kell 9 hommikul), tõi krokodillid ja auto sõitis jälle. Mina vähemasti tean, kus mersu aku on, nii et sain ka oma asjatundlikust demonstreerida. Onu naeris natuke kui nägi akut kõrvalistuja istme ees ja küsis, kas Mell on selle süsteemi ehitanud. Krokodillid sain endale laenuks, aga väga loodan, et neid rohkem vaja pole. Ja ma loodan ka, et ma ei pea kapoti alt ühe toru alt ühte mittenähtavat sinist kontakti välja hakkama kakkuma, mis on tavaliselt mersu akuhädade algpõhjus olnud.
Edasine päev kulges sujuvamalt. Vaatasin linnud üle ja siis läksime eratrenni Lisa koertekooli http://lisashundskola.nu/. HOIATUS! Edasine jutt on koeratreenimisest!
Lisa koertekool asub mulle soodsalt Södra Sandby linnas välibaasi lähedal ja trenne annabki Lisa. Tundub, et tal on graafik päris täis, enne mind oli üks koer ja kohe peale mind tuli energiline must labrakas. Lisa õpetab praktiliselt kõike: jälge, erinevaid kuulekusi (rootsis on lydnad ehk siis SK ja rallylydnad, millest ma pole päris aru saanud, mis see on), koertetantsu, karjatamist. Lisaks on tal agilityvarustus ja veebruarist pidi trenn algama. Lisaks sügiseti on kukeseente otsimise kursus (sinna peaks ka minema vvist Claraga).
Tundub, et SK ja jälg on siiski Lisa suurimad huvid ja nendes võistleb ta ka ise. Me vist hakkamegi seal SK harjutama. Esimeses trennis tahtis Lisa vaadata, et mis koeraga tegu ja mis ta oskab. Selgus, et väga tubli koer ja kui grupid alustavad, paneb ta meid kuhugi edasijõudnute gruppi. Mina olen endaga väga rahul, kuna kogu suhtlus Lisaga on olnud ainult rootsi keeles. Samas see tähendab muidugi ka, et päris kindel ma pole, kas ma kõigest õigesti aru olen saanud.
Trenn ise oli päris asjalik. Rootsile kohaselt on tegemist klikkimise ja nänni söömisega. Claral ei ole selle vastu midagi ja ega mul kulub ära natu rohkem klikkimist õppida ka. Klikkisime Clarat käppi hiiremati peale panema (et ruudus kasutada ja üle tõkke hüppamisel). Clara sai üsna kiirelt asjast aru ja pidime talt mati konfiskeerima. Koduseks ülesandeks sain seda veel klikkida ja mitte liiga palju Clarat aidata vaid kauem oodata, et ta ise välja mõtleks, mida teha. Ma ei viitsi jah eriti oodata tavaliselt, samuti ma klikin tavaliselt liiga hilja. Samuti pean vaatama, et ta liiga ülemeelikuks ei läheks vaid natu korralikumalt teeks. Ta seal trennis ka juba hakkas hoogsalt hüppama sinna mati otsa.
Siis tegime natu tõket. See tuli hästi välja, natu pean ainult vaatama, et ta viltu ette ei tuleks.
Seejärel tegime siiatulekut stoppamisega. Lisa seisis Clara seljataga, mina kutsusin, stoppasin ja siis saatsin ta  kohe kiirelt Lisalt maiust võtma. Päris hea hoo pealt kiire seismine tuleb nii.
Tegime veel hantlit ka natu. Claral läks liiga lõbusaks ja ta sai hantli asemel endale ühe vihmaveetorujupi. Siis sain endale veel ülesandeks harjutada istu-lama-seisa, nii et tagakäpad on paigal. Ma sain peaaegu aru, mis ma tegema pean...
Clara hakkab nüüd rootsi keelt õppima, juba ta sai endale var sa god (võib võtta maiust) ja upp (lamamisest istuma). Lisa jälle sai selgeks eesti keeles istu ja lama ütlemise :)

Minu hästi kasvatatud koer. 

Tahaks midagi head külmkapist....

Hea tibusaak inkubaatorist.

Tibud kasvavad ülikiirelt. 

Miljonivaade aknast. Täitsa mere moodi.

Tibud!!!

Pildi pealt pole vist aru saada, aga tegelikult on nad kohutavalt pisikesed. Nii umbes sõrmeküüne suurused.