Stockholmi linnaekskursioon

Etteruttavalt võib öelda, et mina olen üritanud endast kõik anda, et mittemingil juhul Eestisse ei jõuaks!!! Nõrganärvilistel paluks edasi mitte lugeda ja Elinal võileib ja kohvi käest ära panna.

Rongisõidu lõppfaasis sain aru, et ühest vagunist on eraldatud vaheuksega umbes 10 kohaline istmete kogus koerainimestele ja LASTEGA inimestele. Olime seal kokku kuuekesi - Mina Clara, üks vanamees oma koeraga ja mingi hispaanlane oma lapsega. Too teine peni oli vähemalt sama tubli kui Clara! Nuuskisid vahepeal natuke omavahel ja kuulasid väga hästi omaniku sõna. Ainukeseks ikalduseks sealt loomavagunis oli see väike laps. Pakuks puusalt tulistades, et umbes 2 aastane - oskas kõndida ja lõuata. Kui nüüd üdini täpne olla, siis seda kõndimist nägi vähe! Kogu see tema trall lõppes sellega, et viskas minusuunas enda mängumõõga üle kahe istme. See kukkus mudugi ka otsapidi Clara ette, aga koeranina oli nii tubli, et isgei ei reageerinud. Vaatas mulle korra kõsivalt otsa ja ma arvan, et ta tahtis öelda, et sellel Elukal võiks parem peremees olla. Kogu selle kammajaa tulemuseks oli see, et ema pahandas lapsega, kes siis vastulöögiks lõugas täiest kõrist umbes pool tundi. Minul oli tegelikult suht õkskõik, aga vanamee soli häiritud. Emast ka tegelikult tubli, et ei teinud lapsest välja ja kui ta vait jäi läks taga tamburisse juttu rääkima.

Kuna rong saabus 14.35 ja laev pidi väljuma 17.45 arvasin, et mul on küllalt aega. Võtsime siis Claraga ette jalutuskäigu raudteejaamast sadamasse. Olin endale googlemapi abiga ka mingi kaardi joonistanud. Vahemaa kokku natuke alla 6 km (arvasin, et enne 17h puuris konutamist on hea koeraga "väike" jalutuskäik teha) ja olin endale üles kirjutanud 7 suuremat tänavat, mida mööda peaks minema. Raudteejaamast väljusin ilusti õigele poole. Olin kül natuke häiritud sellest, et esimese kahe üleskirjutatud tänavanime ma ei kohanud, aga kui kolmandale õigele tänavale sain, siis tundus seis hea olevat. Clara üldislet jalutas suhtelislet hästi, kui teda rihma otsas pikalt hoidsin, aga nigu tulid ülekäigu kohad ja/või kitsamad tänavad, siis sikutas nagu kelgukoer. Arvestades Stockholmi keskmiseid tänavaolusid, siis vahepela olingi nagu kelk. Edasi aga ei läinud asjad niihästi. Leidsin kõll üles enda arust õige suure pargi, aga seda keskmislet tänavalt läbides ei leidnud enam kuidagi õiget jätkutänavat. Kahtlane tundus ka see, et olime juba jalutanud mingi poolteist tundi. Aega enam mul liigapalju raisata ei olnud ja otsustasin juhtnööre küsida. Kaks esimest vastust ehmatasid mind päris ära: "you should take a bus or metro" ja "I actually dont know but its in the other sid of the city". Õnneks olin pussipeatusele lähedal ja läksin uurisin seda kaarti seal ja oma halvaks üllatsueks ühtegi tuttavat tänavat ei näinud. Hea uudis oli see, et sleat läks buss nr. 1, mis läks sadamasse ja üks noorhärra soovitas mul selle võtta, kui ütlesin, et tahan Värtahammanisse minna. Aga kuda saada bussipilet? Bussist seda osta ei saa ja kohalikku sularaha mul nagunii polnud. Järgmisena esitasin küsimuse, et kust siis saab bussipiletit osta? suunati mind üle tee asuva putka juurde, kus aga töötas mingi mitte liiga heleda nahatooniga inimene ja seletas mulle vigases ingliskeeles, et tal on otsas tänaseks!? Sinna putkasse Clarga siseneda ei julenud igaks juhuks ja ta ootas mind väga tublilt väljas lumehange ääres ilma millimeetritki liikumata (kui liikus, siis igastahes jättis oma algse koha väga hästi meelde ja oli seal supsti tagasi, kui ma putka uksest nõutult väljusin). Kun aega laeva väljumiseni oli veel umbes 1.15, siis ma väga paaniaks ei olnud ja küsisin uuelt möödujalt, et kust saaks piletit osta. Osutas näpuga sama putka peale kust ma just välja olin tulnud. Teavitasin teda, et tänaseks on vorst otsas ja tuleb ut lahva päeva oodata. tema mind uskuma ei jäänud ja läksime siis koos sisse. Kostus mõne dminutit rootsikeelset vestlust, mille peale onu mulle teatas, et otsas neh. Samas ulatas mulle bussipileti oma rahakotivahelt. Ütles, et sellest peaks parasjagu tsoonide jaoks piisama, et sadamasse saada. Pakkusin härrale raha, aga sea ta ei tahtnud. Mis siis ikka muud kui sai teda viisakalt tänatud. Läksin siis kohe üle tee ja jõudsin joostes bussile, kuigi see tundus suht pointles tegevus, kuna neid busse käis umbes iga 5 minuti tagant. Ohh seda õnne ja rõõmu, kui slegus, et see buss kähebki sadamase ja ettenäidatud lipik tasub ka selle eest. Bussis sõites selgus, et Clara on üks kuradima vinge "Wingman".

Sadamasse jõudsin 17.00 ja tauvastasin, et ma olen in the middel of... Pole mingeid silte, kus võiks õige terminal asuda. Läksin kohe alustuseks valele poole, aga nähes tupikut ja ei ühtegi suurt laeva otsustasin Clara sikutamisele alla anda ja nii me siis tema tempos jooksime teises suunas, kus paistis ka mingi terminal. Õnneks põrkasin selle juures kokku kahe kollavestiga (mingid sadamatöötajad vist), kes oskasid mulle õige suuna kätte näidata ja väitsid, et siit on 15 minutit jalutada sinna õige terminali juurde. Nüüd siis tuvastasin enda kaardilt ka lõpuks selle viimase tänavanime, mis ma sinna kirjutandu olin ja karvandi vedamisel meie paarisrakend liikus. Leidsin laeva ja maha, aga nu kust kurat ma sinna siss saan. Olles just 20 minutit (ei olnud 15 minuti jalutamsie teekond) jooksnud, tuvastasin ühe sõbraliku kohaliku kaasabil, et kõige parme on läbi mingi maja minna. Paistab, et Claral karmavõlgu pole ja/või on Steffil mingi salajane maagia varuks, aga check-in tegime me 17.28 ja leavle jõudsime 17.36.

Kahju kohe Clarast, kui ma pidin ta sinna laeva kennelisse viima. Oli ta ennem ju nii tublisti kõike kuulanud, kui välja arvata rihmast sikutamine ja libedate põrandate/treppide kartmine. Valikut mul väga ei olnud ja panin ta sinna puuri. Puur ise ilus suur ja kedagi teist sela ei olnud. Pakkusin talle juua, süüa ja isegi nänni, aga kõik mis ta tegi oli närdinult pea ära pööramine. Täpselt nagu pakuks talle okstraati juua ja roostes naelu süüa.See ruum asub, kuskil 5. korrusel suht karmi mootorimüra keskel. Tema vaatamiseks tuleb minna infoletti, siis kutsutakse raadioteel selle puuriruumi avaja ja saab minna peni vaatama. Korra juba käisin, aga ega seal midagi head peale hakata ei ole. Karvand keeldub igasugusest koostööst ja arvab, et ma olen teda nüüd millegi eest karistanud. Ta koguaeg vihjab sela ruumis sellele uksele, kust me sisse tulime, et Meelis ma tean küll kust välja saab lähme ja otsime Steffi üles jookseme natuke agilitit või siis lähme Petsiga lõunat sööma. Clara küll veel vist ei sa aru, aga kõik see on meil plaanis, kui me maabume!

Kui ise enda elu huvitavaks ei tee, siis ongi ju igav :)

Teel Claraga kodumaale (rongisõit)

Mina muidugi olen paras tainas, sest suutsin kõigeapealt minna valele rongile! Lundi raudteejaamas on kokku mingi 8 perooni ja meie rong pidi väljuma 9.28 nr. 4 pealt. Kell oli kuskil 9.22, kui tuli ette rong, millel suurelt kiri küljepeal, et läheb Stockholmi. Mõtlesin, et peab meeldima ja ronisin peale! Päris ilus ja uhke oli ta tõesti, aga kohtudes kontrolöriga selgus, et minu rong on läinud!!! Läinud sellesmõttes, et enam ei olnud võimalik rongist maha minna, sest uksed olid sulgunud ja neid enam avada ei õnnstunud. Korraks käis mõte läbi, et peaks hädapidurit tõmmama (olime veel peroonil), aga siis suutsin enast kiirelt rehabiltiierida. Parem vales rongis, kui rongiliiklusesse kaose tekitamise eest türmis. Kontrolörile meeldis Clara väga, aga minu osava soorituse üle ta just kõige õnnelikum ei olnud. Palus mul siis järgmises peatuses maha minna ja ütles, et probleemi mul õigele rongile jõuda ei tohiks olla, sest see esimene on tunduvalt kiirem. 25 minuti pärast olimegi mingis linnas, kus ma siis maha kobisin nagu palutud. Seekord vaatasin, siis tabloodlet mitte ainult enda rongi vaid ka seda, et ega samalt rajalt veel mõni muu ei lähe. Eks ma olen maalt-metsast ja pole harjunud lääneliku ühiskonnaga, aga ikkagi suht arusaamatu, miks peab 2 trammi samast kohast viie minutilise vahega samasse sihtkohta minema. Rongi numbri sutsin mina tuvastada ainult seest!

Tegemist Clara esimese rongisõiduga ja tal ei paista midagi selle vastu olevat. Natuke kehva on see, et ta kipub ikka ilgelt tirima, kui on vaja liikuda. Eriti muidugi ei meeldi talle sured kivist trepid, mille abil õigele rajale saab. Alternatiivsed variandid olid eskalaator ja lift, milledest viimane on suur nonono. Seistes oodates on karvand väga tubli ja on ilusti kõrval ega ei lähe möödaminevaid inimesi ega koeri tülitama. Üks härra, kes hommikust burksi järas, oli muidugi suht huvipakkuv, aga mulle otsa vaadates sai karvand kohe aru, et burks on nagu jänesed - vaadata võib, aga puutuda ei tohi. Rongis ka lamab mul siin ilusti istme all.

Mured ja rõõmud

Üleeile sai Elin endale lõpuks Personal Numbri, et nüüd on ta siis kohalike jaoks ka inimene. Kahe tunnise asjaajamise tulemsuena sai ta endale kohalikku panka konto, kohaliku telefoninumbri ja mis kõige tähtsam meile oma interneti. Meil on nüüd wifi ruuter mille võib ükskõik kuskohas (nii nad vähemalt väidavad) Rootsis seina pista ja ongi internetiühendus olemas. Meil siin 4G ja 2014 aasta lõpuks tahavad nad kogu Rootsi sellega katta.

Halb üllatus oli täna hommikul koeraga jalutama minnes auto juures mingi müra. Mingi ventilaator töötas ja oli seda öö otsa teinud, kuigi auto oli lukus ja võtmed toas. Hea uudis selle juures oli see, et ta ikka veel töötas, sest see tähendas seda, et aku oli veel mittetühi. Tegin siis kiire kõne Eestisse meie isiklikule mehaanikule ja sain soovituse esindusse pöörduda. Mersul varem ka seda häda olnud ja viga pidi olema mootori ventilaatori anduris. Ajutise lahendusena soovitas Mihkel selle kaitse välja võtta. Kus asuvad A klassi mersu kaitsmed? Kaks esimest kohta, kust otsisin olid kapoti alt ja rooli alt, aga tühjagi. Tuli siis manuaal lahti võtta ja oh imet, kaitsmed asuvad kõrvalistujapoolse porimati alla. Väike luuk "põrandas" ja seal nad olidki. Manuaalis ei suutnud leida kohta, kus oleks mingi juhis kaitsmete kohta. Hakkasin siis neid kaitsmeid ükshaaval välja kakkuma ja õige oli eelviimane :)

Kuna meie landlord käis esmaspäeval mingil seljaopil ja ei tohi väga raskusi tõsta, siis aitasin teda lumerookimise töödega ja Elin käis nende Laikaga (Akita) jalutamas. Väga viisakalt pidas see loom ennast üleval ja üldse ei sikutanud rihmast. Mõtlesime, et laseme koertel ka üksteisele tere öelda ja vaatame kuidas nad läbi saavad. Mõlemal tundus huvi selle vastu suur olevat. Suht kiiresti sai selgeks, et Laikal on kõht tühi ja tema ainuke huvi oli Clara ära süüa! Selle peale kadus Claral huvi selle peletisega mängida ära ja enam ei sikutanud rihmast tema poole vaid tuli istus pots mulle kõrvale maha.

Iga tunneli lõpus on valgus

Vanaema

Meie esimene plaan oli laevale minna ilma koerata, aga võtta kaasa enda vanaema. Nüüd siis katsetame Eestisse tagasitulles seda taktikat lennates, sest kes see ikka julgeb diskrimineerida vana karvast inimest.

Kuidas te julgete minu vanaema kohta öelda, et ta näeb välja nagu koer!