SK Hörbys

Täna hommikul käisin Claraga Hörbys sõnakuulelikkuse võistlusel. SK mulle nii palju ei meeldi kui agility, aga kuna ma juba trennis käisin, siis tahtsin midagi sellest saada ka. Tundub, et ma olen oma pikkade õpinguaastatega nii ära harjunud, et alati on algul õppimine ja siis eksam, et ma enam teisiti ei tahagi. Tahaks ikka alati saada tagasisidet oma ponnistustele ja mida selgemalt nõrku ja tugevaid külgi välja toov, seda parem. SK on selles mõttes küll hea, pannakse punkte ja saab hindeid. Maksimumpunktid on 200 ja 160-200 punktiga saab siin 1. järgu ja võimaluse suunduda järgmisele  astmele võistlema.
Ma ei tea tõesti, kuidas jälle nii juhtus, et ma natu hiljaks jäin. Ilmselt põhiliselt selletõttu, et ma olen pikki päevi teinud ja uue katsega alustanud. Vana katse jookseb ka veel edasi ja üsna palju on teha kogu aeg.
Ühesõnaga kui ma kohale jõudsin oli juba loositud stardijärjekord. Õnneks olid korraldajad pigem õnnelikud minu väljailmumise üle. Järgmine kord pean proovima sellegipoolest varem kodust startida.
Kohtunik oli sõbralik ja leebe. Võistlust oli vaatama tulnud ka minu SK treener ja paar trennikaaslast olid veel võistlemas. Väga tore oli, et oli tuttavaid, kellega natuke juttu ajada.
Kõrvalkõnni eest saime 6,5 punkti ja kõik oli muidugi minu soperdus. Asi on selles, et ega ma vasakul ja paremal suurt vahet ei tee ja pean alati mõtlema, kumb oli nüüd kumb. Hommikul unise peaga rootsi keelsed vasak ja parem ajasid mind ainult veel rohkem segadusse, pidin kõige pealt mõttes eesti keelde tõlkima ja siis veel mõtlema, et kuhu poole nüüd õieti keerata. Samuti ei saanud ma alati aru, kas pidin tegema ümberpöörd või pööre. Lisaks sellele üritasin võimalikult vähe tõmmelda, mis mul õnnestus vist suurepäraselt, sest lehe peale oli kirjutatud, et kõnnib jäigalt ja käsi ei liigu. Vaatamata minu mitte eriti elegantsele ega ka mitte eriti sujuvale liikumisele püsis usin Clara mul ikkagi kõrval, olles sealjuures küll pisut küsiva näoga ja etteheitva olemisega.
Liikumise pealt lamamise ja seisimise eest saime 8,5 punkti. Mõlema puhul olin ma käskluse andmisel tõmmelnud, mis läks siis kirja topeltkäsklusena. Ehk siis, kõrvalkõnni ajal pean rohkem ja nende harjutuste ajal vähem tõmblema.
Kõigi ülejäänud asjade eest saime maksimumpunktid, kokku 178,5 punkti, esimese järgu ja  12 võistleja seast 3. koha. Auhinnaks saime kaks trofeed, 1 järgu trofee ja 3 koha puust asja. Mina oma sooritusega eriti rahule ei jäänud, aga treener oli väga õnnelik ja ma saan aru, et see 1. järgu trofee on nende arust väga väärtuslik. Treener ütles, et kui koguda kokku 3 esimese järgu trofeed samas võistlusklassis, siis saab endale veel diplomi ka. Ma sain aru, et see diplom on veel eriti väärtuslik asi.

Clara jõllitab kahtlustavalt oma auhindu. Ilmselgelt vahetaks ta need meelsasti vorsti vastu.

Hässleholmi mitteametlik ag OPEN ja mustikaklass

Käisime täna Hässleholmis mitteametlikul agility võistlusel. Algul oli natuke paanikat ja ekslemist ning võistlupaiga otsimist. Õnneks oli mul väike ajavaru, aga sellegipoolest tutvusid teised juba rajaga kui ma kohale jõudsin. Jooksin ka kohe tutvuma ja õnneks jäi aega piisavalt, sest alustati maxidega ja Clara oli esimene. Rada oli üsna lihtne, A1 tase. Ja jooksime kiiresti, puhtalt ja sujuvalt! Ma olen väga rahul, olgugi et lihtne rada, aga tegelikult pole Claraga ükski rada minu jaoks lihtne. Kõik kontaktid tegi Clara napilt, aga kindlalt (ja üsna jooksvalt). Põrutas slaalomisse sisse ja sealt läbi meeletu hooga, aga siiski puhtalt. 5,2 m/s, pole paha ma arvan agility raja kohta (meie aeg 28,79 järgmisel võistlejal 43,65).
Järgnes meie poolt täiesti kohutav sooritus OPEN hüpperajal. Mul polnud mitte koer, vaid tank. Ta põhimõtteliselt purustas raja. Rajaabilised pärast tükk aega korjasid tõkkepulki ja muud kokku. Ilmselt üks põhjus võis olla, et kohtunik tuli minuga raja õppimise ajal juttu rääkima ja seletama, et kuidas tema seda rada teeks. Talle oli meie esimene rada muljet avaldanud ja ta vist arvas, et ma jagan asja. Tegelikult ajas ta mind oma rootsi keelsete seletustega vist pigem hoopis segadusse ja muidugi ma proovisin  siis poole raja õppimise pealt oma plaane muuta vastavalt tema seletustele. Peale selle oli vahepeal Clara ka aru saanud, et ta on sattunud agility võistlusele ja oli ka asunud ennast hoolsalt rajaks ettevalmistama. Ehk siis kiunus, ruigas ja kargles teiste jooksude ajal.
Seejärel saime veel joosta kahte mustikarada. See on rootslaste variant algajatele, ainult tunnelid ja tõkked. Ja ülilihtsad rajad. Piinlikul kombel suutsime Claraga ühel rajal ikkagi saada tõrke ja teisel tõrke ning vea, sellele pole küll muud vabandust kui minu lohakas juhtimine ning aeglane liikumine.Kuidagi saime ikkagi ühel nendest radadest teise koha.
Kokku sai Clara suure hulga auhindu - uue piiksuva karvase mänguasja ja koera täiskeremassaazi kinkekaardi agility OPENi eest ning kaelarätiku ja toidukausi mustikaradade eest. Ja muidugi roseti ka.
Kokkuvõttes esimese rajaga ma olen muidugi väga rahul, edasi läks nagu läks. Ja muidugi oli lõbus nagu ikka agility.

Off-road

8 km ratsamatk islandi hobustel. Nendel hobustel on lisaks kolmele tavapärasele liikumisviisile (samm, traav, galopp) olemas veel kaks lisavarianti- tölt ja pass. Tölt on kiire, aga ei raputa ning seetõttu on islandi hobused väga mugavad ka algajamatele ratsutajatele (ja neile, kes ei taha mune ära põrutada). Mellile meeldis ja varsti lähme uuesti.

Mingil põhjusel oli tagumik küll hiljem valus. Ja mitmed muud lihased ka. Aga metsas galopeerimine oli seda väärt.

10 km matk Kullabergi looduskaitsealal. Üsna mägine ja väsitav, aga väga ilus .

Koobas!

Munadepühade eri

Esinemine Eesti majas

Käisin juba natuke aega tagasi siinses Eesti majas teaduslikule ühingule oksüdatiivsest stressist ja sugulistest ornamentidest rääkimas. Olin juba ammu mõelnud, et tore oleks seal vaatamas käia. Ja oli tõepoolest väga meeldiv. Maja ise asub suurepärase koha peal Lundi kesklinnas ja on selline armas väike valge majake. Enamus kuulajaid olid omaaegsed paadipõgenikud ja nende vanus seega üsna kõrge. Väga toredad ja sõbralikud inimesed, küsisid asjalike küsimusi. Peale ettekannet oli veel ka söömine (hea söök ja kook ka veel) ja sai natuke juttu ajada. Ega kõik ilmselt teavad umbes neid lugusid, kuid nende inimeste endi käest kuulda on ikka hoopis teine asi. Kuidas nad algul elasid kohvrite otsas ja arvasid, et kohe-kohe sõda lõppeb ja nad saavad koju tagasi. Ja kuidas siis selgus, et koju tagasi ei saagi... Hetkel ma suudan üsna hästi ette kujutada, mis tunne võis olla teada saada, et sa ei saagi mitte kunagi tagasi Eestisse.

Rootslased ja loomakaitse

Ise olen peale oma koerapiińamis skandaali proovinud madalat profiili hoida. Praegu on see lihtne, kuna on lihavõtted ja selle puhul on rootslastel palju vabu päevi, neljapäev oli poolik päev, reede ja täna vabad päevad. Kuulsin ühte üsna hämmastavat lugu loomaarmastajate rootslaste kohta. Nimelt olevat paar aastat tagasi üks meie osakonna ornitoloog käinud lindudelt vereproove võtmas. Selleks tarbeks olid tal auto tagaistmel süstlad. Üks kord juhtus, et ta pidi auto parkima hobuste aediku kõrvale. Keegi nägi tema autot ja seal olevaid süstlaid ning tegi talle sellepeale facebooki vihkamislehekülje, kus süüdistas teda hobuste süstimises. Asi kogus kiirelt tuure ning vaene ornitoloog hakkas saama tapmisähvardusi. Omapärane on veel see, et see facebooki lehekülje tegija kohtus ornitoloogiga hobuste aediku juures, kuid igaks juhuks ei hakkanud küsima ka, et milleks need süstlad seal autos on. Kindlasti ütles sõbralikult Hej Hej hoopis. See pidigi rootslastele iseloomulik olema, et otse näkku ei julge keegi midagi öelda, aga internetis ja eriti anonüümselt on nad julged ja vihased.  Mul vist veel oma facebooki vihkamise lehekülge pole, aga päris kindel ei saa siin ilmselt kunagi olla.

Agility

Nüüd olen juba kolm korda siinses agility trennis ka käinud. Trenni nimetus oli edasijõudnute võistlusagility. Minu ettekujutus milline see trenn hakkab olema ja reaalsus on väheke erinevad. Nimelt hakkasime me põhilisi käevahetusi (senimaani valss) õppima ning kursuse lõpuks on eesmärk osata erinevaid agility takistusi läbida ja äkki isegi lühikest rada. Sellegipoolest on meil trennis väga tore, Clara on muidugi täiesti pöörane (ja ilmselgelt on tal täiesti ükskõik mis tasemel või kui pikka rada joosta) ja kõik inimesed tunduvad väga sõbralikud. Ega mul on hea meel rahulikult valssi harjutada, ma ei oskagi seda eriti korralikult. Kaks trenni oleme nüüd valssi õppinud, järgmine kord tuleb vist eestlõikamine. Natuke on tore ka, kui sul on kõige kiirem koer, kes oskab kõige rohkem asju. Kui on lühike ja lihtne rada, saan isegi mina enam vähem hakkama. Pidin küll juba üles tunnistama, et Clara pole ainult minu treenitud, sest liigagi ilmselt oskab tema rohkem kui mina.

SK

Seal on jälle tase pisut kõrgem kui minu ja Clara tase, aga samas mitte ka liiga palju. Ja meil läheb täitsa hästi, minu arust. Eelmine kord harjutasime hüpet ja liikumise pealt lama ja seisa. Treeneril on palju igasugu nippe, kuidas asju saaks õpetada. Kui külm ei ole ja vihma ei saja, siis mulle see trenn täitsa meeldib. Vahepeal harjutan usinalt ka kodus natuke. SK trennidest olen ma rohkem selgeks saanud klikkeri ja targetiga treenimise ja ma arvan, et need on päris kasulikud oskused mõlemad. Ja selle, kuidas kuskile tuleb kauss panna (eriti tihti koera selja taha) ja siis koer võib minna võtma kui ta on ilusti käsu täitnud. Homme on meil müstiline SK trenn, hakkame paaride kaupa harjutama linkimist ja super-autasustamist.  Ma ei tea, mis need endast kujutavad, aga kõlab igastahes väga põnevalt.

Fulltofta matkarada. Pärast umbes tundi aega kõndimist tuli rajal teeharu, kus sai valida kahe kohanime vahel. Mulle ei öelnud kumbki neist midagi, mina tahtsin ringiga auto juurde tagasi kõndida. Valisin siiski ühe haru. Peale veel mõningast kõndimist tuli silt, et palju õnne, 9 km Beverödi. Natuke hakkasid tekkima kahtlused ja uurisin järgmistelt vastutulevatelt rootslastelt, et kas see tee viib Naturcentrumi ja kus ma olen üleüldse. Rootslased vaatasid mind üllatunult ja ütlesid, et ma olen väga kaugel Naturcentrumist. Rootslased proovisid mulle natuke aega seletada, et oranz ja siis valge rada, kuid pisut aja pärast lahkusin neist kaardi võrra rikkamana. Selgus, et olen siiski selle raja peal, mida ma tahtsingi võtta. Ilus jalutuskäik oli.

Vana majaase matkaraja ääres. Vanad rootslased olid kavalad ja ehitasid maju mäekallaku sisse. Nii pidi ainult ühe seina ise ehitama.

Tegime Claraga 10 km rada. Meie küll läbisime kuskil 12 km, sest umbes sellesse kohta kaotasin ma Clara rihma. Pisut kaalusin, kuid läksin siiski tagasi rihmale järgi.

Kiviaedade vaheline tee Fulltofta kaitsealal. Kive neil seal jagus.

Kohtusin Stensoffa metsas kavala oravaga. Orav püüdis ennast järjekindlalt teisele poole puud peita. Mina muudkui kõndisin ringi ümber puu (10 ringi vähemalt), sest tahtsin looma näha. Lõpuks ronis tüdinud orav puu otsa.

Välibaasi ümbrus on täis gurmee-suupisteid.

Clara oma jahisaagiga. Tegelikult on tegemist puna-harksaba pooleli jäänud lõunasöögiga.

Clara kannatused

...ehk kuidas minust sai osakonna avalik vaenlane/loomapiinaja. Eelmisel reedel võtsin Clara tööle kaasa, kuna pidin ka välibaasi minema hiljem. Ülikooli reeglites on kirjas, et hoonetesse sisse pole koeri lubatud võtta ja seetõttu ootas Clara autos nagu tavaliselt. Muide reeglitega on veel keelatud lapsi töö juurde võtta ja töö juures ööbida. Ilm oli jahe (mingi +6) ja poolpilves, seega ma autosse jäänud koera pärast ei muretsenud, eriti et mul oli ainult paari tunni jagu tööd vaja teha.
Linnud hooldatud, hakkasin auto juurde tagasi minema ja käigu pealt vaatasin telefonist oma meile: muude hulgas oli just tulnud ka rootsi keelne kiri ja hetk hiljem tuli ka selle inglise keelne tõlge :
Hi 

Two security guards came right past me and pointed out that there is an Estonia-registered car with a dog in the west parking lot. They were concerned about the sun is on. If anyone knows who the owner might be so please point out that the dog probably might need more and cooler air, according to the said guardian. 

Sincerely 

Autos oli vahepeal ärganud Clara (enamasti ta magab autos), kes ootas jalutama minekut. Mingeid kuumaataki tunnuseid tal ei olnud, autos sees oli soe, aga mitte kuum. Clara isegi ei lõõtsutanud ja juua ta ka ei tahtnud. Seega otsustasin, et mingit probleemi ei ole ja sõitsime Claraga välibaasi jalutama ja sealseid linde hooldama.

Mõne aja pärast vaatasin, et kirju oli juurde tulnud samal teemal:

Hi 

I've received some comments on my mail that I share with you - for example: 
Break the window! 
Should not they call the police right away instead? 
... I would like to say a few words to the idiot ... 
Similar etc ... 

However, I know unfortunately still not  who may be the owner of the car / dog but I hope that someone can continue to monitor "the issue" now that I just have to go home for the weekend. 

Rootsi keelne kiri, minu tõlge:

Kes valvab, kas omanik ilmub välja või mitte?

Kui ei ilmu välja, siis kehtib järgnev:

kui koer tunneb ennast halvasti, tuleb kutsuda politsei. Kui koer tunneb ennast väga halvasti, tuleb aken sisse lüüa.

Ja lõpuks poolteist tundi pärast seda kui me lahkunud olime (rootsi keelne, minu tõlge) :

Käisin parklas vaatamas, seal pole enam ühtegi eesti numbriga autot alles.

Kui ma esmaspäeval tööle ilmusin, sain ma teada, et autos olev koer oli kogu reedese õhtu tohutu arutlusobjekt olnud meie osakonnas. Ja mõned inimesed olevat ikka üsna kurjad olnud. Õnneks oli ka muidugi mõningaid, kes minu eest seisid ja ütlesid, et ma ei ole tegelikult loomapiinaja. Täna kuulsin, et ülemise korruse rahvas olevat ka asja arutanud juba.

Nohh jahh, ega ma ei teagi, mis täpselt kogu sellest asjast arvata. Ise ma ennast väga loomapiinajana ei tunne ja ma väga ei arva, et autos ootamine nüüd koerale nii kohutav piin oleks (eriti, kuna siinsete reeglite kohaselt koeri ülikooli hoonetesse ei lubata). Eks ma pean edaspidi ettevaatlikum olema, tundub, et rootslased suhtuvad sellistesse asjadesse väga fanaatiliselt. Tore muidugi, et nad loomadest hoolivad. Ühe asjaliku nõuande olen ka saanud, panna auto juurde telefoninumber, kuhu loomapäästjad helistada saaks mure korral. 

Palju kannatanud Clara hiljem samal päeval. Tegime eriti pika jalutuskäigu, et tähistada sellega Clara 4. sünnipäeva.

Jälle kuu aega üksinda

Mell läks neljapäeval tagasi Eestisse ja tuleb uuesti alles kuu aja pärast. Seni pean siis järjekordselt Clara meeldiva seltskonnaga leppima. Vahepeal tundub, et ma niimoodi olengi varsti "hull kassitädi" valmis, või noh " hull koeratädi" õigemini. Tegelikult muidugi tahaks juba ammu Eestisse tulla ja sõpru-sugulasi näha, aga umbes kolme kuu pärast peaks mul alles puhkus olema.
Ilmad on siin praegu jälle ilusad, aga mul on siiani õudusjudinatega meeles teisipäevane kuulekusetrenn. Päev algas tavaliselt, aga õhtul kui oli aeg trenni minna, läks külmaks ja hakkas sadama. Lisaks oli tuuline, nii et vihma tuli igast suunast. Jõudsin natuke enne algust kohale ja istusin muidugi eelseisvale mõeldes kurvalt viimase hetkeni autos. Pean ütlema, et teised kuulekuseharrastajad tundusid olema hoopis teisest puust kui mina. Nemad jalutasid oma koertega rahulikult vihma käes. Võimalik muidugi, et neil olid veekindlamad riided. Trenni lõpuks selgus, et mul olid ainult jalanõud veekindlad ja ainsad kuivad riideesemed seega sokid. Väga külm oli ja ebameeldivalt lige ka. Kodus värisesin veel pikalt teki all.
Selles mõttes oli muidugi treeneril õigus, et koerad peavad harjuma igas olukorras treenima ja töötama. Clarale vorsti süüa meeldib ja ta oli nõus rahulikult vihma käes nii püsilamamist kui istumist tegema. Veel harjutasime hantli toomist, kordasime ruutu saatmist ja kõrvalkõndi. Olgugi, et mind rõõmustab, et mõned asjad tulevad meil paremini välja, on kuulekus minu jaoks ikka pisut igavavõitu. Kogu aeg üks mööda platsi ringi tammumine ja iga asja peab hästi palju kordi tegema. Eriti igavad on muidugi püsilamamine ja püsiistumine, mis on lihtsalt passimine. Pool aega trennides ma ei saa pealegi aru, mida ma tegema pean ja kas ma teen seda õigesti või valesti. See on muidugi agilitys samamoodi, aga seal saab vähemalt ringi joosta, mis teeb asja palju lõbusamaks.
Mõni aeg tagasi käisime Melliga Lundis muusikali Pippin vaatamas. Mell oli väga vapper, arvestades, et see oli Rootsi keeles ning kestis mingi kolm tundi. Esinejateks olid kohaliku muusika ja tantsukallakuga gümnaasiumi viimase klassi õpilased, teiste hulgas meie majaperemehe tütar. Peab ütlema, et päris usinad ja tublid õpilased olid, laulsid kenasti ja tegid igasugu trikke. Rootsis on palju igasugu erinevaid kallakuid gümnaasiumiosas, mõnest koolist võib saada näiteks ka koeratreeneri või veterinaariabilise kutse endale. Või jahimehe või põllumehe kutse.

Mõlemal oma krokodill. Mellil nimelt mingisugune Austraalia krokodilli õlu. Mina aitasin valida ja kes siis ei teaks, et veini ja õlut tuleb ju pildi järgi valida.

Jõudsime jalutuskäigul bungalote rajooni. Seal on hästi tihedalt väikseid kämpinguid. Esimesed autosuvilatega suvitajad olid ka juba kohal. Skandinaavias on autosuvilad tohutu populaarsed, kui ilmad soojemaks lähevad on neid kõik kohad täis.

Clara otsustas avada suplushooaja

Tegin Pihlale kassipildi. Kassikuju on seal värava otsas. Ma ei tahtnud otseselt teiste inimeste maju pildistama hakkata, äkki see oleks ebaviisakas. 

Siin on kass selle sinise maja katusel ja plekist :) Kui külla tulete võime päriselt vaatama minna :)

Päikseline kevad

Täna oli nii ilus, soe, pilvitu ja päikest täis päev. Selline päev kui tahaks iga hetke õues olla ja päikest nautida. Meie külas elavad inimesed olid ka kõik nagu sipelgad päikse kätte sooja roninud, lapsed sõitsid ratastega ja täiskasvanud teesklesid aiatööde tegmist. Mell läks Lundi mingisugust suurt ja tähtsat Magicu turniiri mängima (üks nohikute kaardimäng). Meie Claraga läksime muidugi matkama. Meie maja juurest möödub matkarada ja seda pidi me jalutasimegi, ma arvan kokku kuskil üle 10 km ja ligi 3 tundi. Matkaraja vaatamisväärsused on vana pumbamaja, mahajäetud raudteejaam, linnutorn, lehmad ja pöögimets. Pilte tegin ma loomulikult Clarast ja edevusehoos ka mõned selfied.
Üks minu siinsetest töösuhetest on kahjuks lõppenud vastastikuse usalduse puudumise tõttu. Nimelt majaperemehe koer Laika, keda ma olen senini aeg ajalt jalutamas käinud, on asunud minu suhtes ründavale seisukohale. Asi on vaikselt eskaleerunud. Algas see sellega, et ühe korra, kui Laika oli keldrisse pandud (kus asub ka meie vannituba), ma ei märganud, et ta seal on ning astusin pahaaimamatult kiiresti sisse ja seljas oli mul Melli jope ja kapuuts peas. Laika hüppas mulle selle peale hammastega varrukasse kinni. Pahandamise peale tundis mu muidugi ära ja lasi lahti, nii et panin kogu vahejuhtumi selle arvele, et ta lihtsalt ehmatas ja ei tundnud mind ära. Samas järgmine kord kui me keldris kohtusime, siis ta urises mu peale, aga pahandamise peale kobis siiski eest minema. Ja siis viimati kui ma pidin temaga õhtul jalutama minema (ta oli õues ketis), siis ta järjekindlalt urises ja kui ma liginesin, siis proovis rünnata. Muidu on ta käitumine ka pisut veider olnud, ta on kuidagi kange liikumisega. Ma ise arvan, et ta on vana ja tal miski kuskilt valutab ja ta sellepärast ründab ja käitub imelikult. Tema peremehel on jällegi teooria, et mina moodustan koos Claraga konkureeriva hundikarja ja see põhjustab rünnakuid (Clarat on Laika küll alati südamest vihanud). No ma ei tea, minu jaoks on ikkagi imelik, et koer järsku nii moodi ründama hakkab.
Käisin eelmisel nädalal esimeses kuulekuse koolituse raames toimunud trennis. Minu jaoks oli uudne, et esimene trenn oli ilma koerata loeng, aga siin tundub see tavapärane olema. Ses mõttes muidugi pole see imekspandav, et rootslased armastavadki kohutavalt koosolekuid. Igastahes alustasime tutvumisringiga, kõik pidid rääkima oma koerast natuke ja mis on kõige raskemaks elemendiks kuulekuses. Minu jaoks oli jälle tegemist ka rootsi keele tunniga ja aru sain järjekordselt pisult lünklikult. Seda, mis tõugu koerad teistel on, saan ma teada alles järgmises trennis, aga tundus olema paar SLKd, mingi väike koer ja paar samast tõust koera. Minu üllatuseks oli enamuse jaoks kõige raskemaks elemendiks püsilamamine, nii et paraku on oodata suuremat püsilamamise harjutamist. Võimalik, et Clara teeb midagi valesti, aga ma pole veel aru saanud, mis selle juures rasket olla saab.
Seejärel treener analüüsis erinevaid elemente põhjalikumalt. Mis oskused koeral peavad olema, kuidas etappide kaupa treenida, kuidas ja kust premeerida, kas kasutada targetit, kuidas ületreenida (st trennis teha rohkem, et võistlusel oleks kergem, nt teha lamamist pikemalt või pulkade valikusse anda palju rohkem pulki). Selgus, et agility trennis õpitud ringi käsklus on väga hea koerale õigete trajektooride andmiseks nt toomisel. Järgmine trenn siis juba koos koeraga.
Paari nädala pärast algab mul ka agility trenn. Minu üllatuseks on esimene trenn jälle ilma koerata... No eks näis.

Mell ütles, et Clarale pole rohkem mänguasju vaja osta, tal juba on isegi liiga palju. See krokodill hakkas mulle väga meeldima ja ostsin siis selle hoopis endale, aga noh Clara võib ka sellega vahest mängida ;)

Lillikesed. Siinne mahedam kliima neile sobib hästi ja lumikellukesed kasvavad suurte puhmastena metsa all ning kraavipervedel.

Lehmade karjamaa.

Pean veel harjutama enda pildistamist. 

Vaade linnutornist. 

Puhkehetk matkal.

Matkarada pöögimetsas. Kohati ei olnud eriti arusaadav, kuhu peaks minema.