Torm on saabunud.. minu auto jäi puu all

Käisin täna jälle oma linde hooldamas ja koju söites raadiost tuli tormihoiatus. See sama Inglismaa torm jöudis otsaga siia. Lubati siia (Löuna Rootsisse, eriti Göteborgi kanti) kuni 30 m/s tuult (orkaani tugevus). See pidi olema 3 taseme tormihoiatus, mida see tähendab, ma ei tea. Soovitati kodus olla ja hoiatati, et yhistransport eriti ei liigu. Natu nagu tuul puhus ja vihma sadas, aga mina mötlesin, et nagu nii rootslased pingutavad jälle yle nagu alati. Koju jöudes oli majaomanik ka usinasti tormi vastu valmistanud ja oma keldri (mis on samas meie vannituba) oma öuekola täis tassinud. Mina jälle naersin, et kyll rootslastele meeldib alles sahmerdada ja pabistada. Siis ma enam ei naernud, kui majaomaniku tytar tuli mulle ytlema, et minu auto on puu alla jäänud.
Önneks sain puu alt (tegelikult isegi kaks väikest puud) tasakesi välja tagurdada ja panin auto uude kohta, kus mulle tundub, et on vähem puid. Enam ma tormi ja rootslaste ettevaatuse yle ei naera, vaid loodan, et rohkem puid minu auto peale ei kuku. Maru möllab väljas, maja ka natuke logiseb ja tuul puhub pisut läbi. Loodetavasti ei kuku maja kyljest ka mingeid olulisi juppe ära, noh vähemalt katus vöiks alles jääda. Puude suhtes on mul nyyd eriline paranoia, aga ega köik puud ikka maha ei saa murduda.

Minu mersu puu all. Önneks sain sealt välja tagurdada, suuri mölke polnud ja esiklaas on ees. Kriime muidugi on. 

Äge pilt suvest, Paavo tehtud. Vist Edha ja Erk hammustavad yksteist? 

Clara oma lemmikmänguasjaga. Paavo osav pilt.

Stensofa järve äärne hommikusöök, kohvi ja kaneelirull. Pole paha viis päeva alustada :)

Stensofa maastik.

Clara kadus ära

Pool minu tööd toimub nyyd välibaasis munafarmis. Tegu pole kyll päris kanadega, aga sarnasusi on väga mitmeid- aroomid, sönnik, suled ja laudariietes kolleegid. See aeg, kui mina mune otsin, pesasid ylevaatan ja muud säärast laudaromantikat teen, peab minu sönakuulelik koerake öues ootama. Lähen vaatan vahepeal, mis koer teeb ja ennäe, Clara juba lipitseb uute söprade ees (välibaasis liigub yliöpilasi, seal peetakse kursusi ja tehakse uurimistöid). Manitsesin koera tagasi ukse juurde ootama ja läksin veel korraks linde yle lugema (neid on umbes 250, aga ma loen kiiresti).
Tagasi öue minnes Clarat pole. Kutsun ja ei tule. Könnin ymber majade ja kutsun, ikka ei tule. Ja mitte kuskilt ei paista midagi must-valget ja karvast. Natuke juba paanika, kuna tavaliselt teise vöi kolmanda kutsumise peale on ta alati kohal. Siis hakkas mulle pähe tulema, kui palju erinevaid ohte on ymberringi. Stensofa on nimelt täpselt keset polygooni ja parasjagu olidki käimas mingid järjekordsed söjaväeharjutused. Kaugusest kostis aeg-ajalt laskusid ja natukese aja eest oli just mingisugune kohutavalt suur soomuk mööda söitnud. Söjavägi kasutab maastikuhoolduseks tohutu suuri vabalt ringi liikuvaid veisekarju. Ja osadel neil on vasikad ja suured sarved. Jooksin veel natuke yhele ja teisele poole Clarat otsides ja kutsudes. Ja mötlesin, mis köik temaga juhtuda vöis, et ta kutsumise peale ei tule.
Ja siis umbes 20 minutit pärast naaseski Clara koos mönede botaanika tudengitega. Clara oli käinud koos nendega ekspeditsioonil lillekesi vaatamas. Tuleb välja, et liiga seltsiv koer on ka ikka halb. Nyyd on ta mul kas autos vöi ketis kui farmis käime. Äkki läheb muidu järgmine kord kuskile liiga pikale uurimisretkele koos tudengitega.

Kodu juures järves

Stensofa mets

Lehmad

Nii kui ma pilti tegema hakkasin, tulid lehmad kohe lähemale. Järgmist pilti enam pole, sest me Claraga otsustasime parem lahkuda uudishimulike lehmade juurest.

                         

Stensofa pastoraalne idyll. Ideaalselt sobilik maastik karjakoerale.

Stensofa baas. Söjavägi omastas selle talu ära, kuna see jäi keset polygooni ja kuidagi sai hoopis ylikool selle löpuks endale.

Leidsime metsast suure puu.