Jälle kuu aega üksinda

Mell läks neljapäeval tagasi Eestisse ja tuleb uuesti alles kuu aja pärast. Seni pean siis järjekordselt Clara meeldiva seltskonnaga leppima. Vahepeal tundub, et ma niimoodi olengi varsti "hull kassitädi" valmis, või noh " hull koeratädi" õigemini. Tegelikult muidugi tahaks juba ammu Eestisse tulla ja sõpru-sugulasi näha, aga umbes kolme kuu pärast peaks mul alles puhkus olema.
Ilmad on siin praegu jälle ilusad, aga mul on siiani õudusjudinatega meeles teisipäevane kuulekusetrenn. Päev algas tavaliselt, aga õhtul kui oli aeg trenni minna, läks külmaks ja hakkas sadama. Lisaks oli tuuline, nii et vihma tuli igast suunast. Jõudsin natuke enne algust kohale ja istusin muidugi eelseisvale mõeldes kurvalt viimase hetkeni autos. Pean ütlema, et teised kuulekuseharrastajad tundusid olema hoopis teisest puust kui mina. Nemad jalutasid oma koertega rahulikult vihma käes. Võimalik muidugi, et neil olid veekindlamad riided. Trenni lõpuks selgus, et mul olid ainult jalanõud veekindlad ja ainsad kuivad riideesemed seega sokid. Väga külm oli ja ebameeldivalt lige ka. Kodus värisesin veel pikalt teki all.
Selles mõttes oli muidugi treeneril õigus, et koerad peavad harjuma igas olukorras treenima ja töötama. Clarale vorsti süüa meeldib ja ta oli nõus rahulikult vihma käes nii püsilamamist kui istumist tegema. Veel harjutasime hantli toomist, kordasime ruutu saatmist ja kõrvalkõndi. Olgugi, et mind rõõmustab, et mõned asjad tulevad meil paremini välja, on kuulekus minu jaoks ikka pisut igavavõitu. Kogu aeg üks mööda platsi ringi tammumine ja iga asja peab hästi palju kordi tegema. Eriti igavad on muidugi püsilamamine ja püsiistumine, mis on lihtsalt passimine. Pool aega trennides ma ei saa pealegi aru, mida ma tegema pean ja kas ma teen seda õigesti või valesti. See on muidugi agilitys samamoodi, aga seal saab vähemalt ringi joosta, mis teeb asja palju lõbusamaks.
Mõni aeg tagasi käisime Melliga Lundis muusikali Pippin vaatamas. Mell oli väga vapper, arvestades, et see oli Rootsi keeles ning kestis mingi kolm tundi. Esinejateks olid kohaliku muusika ja tantsukallakuga gümnaasiumi viimase klassi õpilased, teiste hulgas meie majaperemehe tütar. Peab ütlema, et päris usinad ja tublid õpilased olid, laulsid kenasti ja tegid igasugu trikke. Rootsis on palju igasugu erinevaid kallakuid gümnaasiumiosas, mõnest koolist võib saada näiteks ka koeratreeneri või veterinaariabilise kutse endale. Või jahimehe või põllumehe kutse.

Mõlemal oma krokodill. Mellil nimelt mingisugune Austraalia krokodilli õlu. Mina aitasin valida ja kes siis ei teaks, et veini ja õlut tuleb ju pildi järgi valida.

Jõudsime jalutuskäigul bungalote rajooni. Seal on hästi tihedalt väikseid kämpinguid. Esimesed autosuvilatega suvitajad olid ka juba kohal. Skandinaavias on autosuvilad tohutu populaarsed, kui ilmad soojemaks lähevad on neid kõik kohad täis.

Clara otsustas avada suplushooaja

Tegin Pihlale kassipildi. Kassikuju on seal värava otsas. Ma ei tahtnud otseselt teiste inimeste maju pildistama hakkata, äkki see oleks ebaviisakas. 

Siin on kass selle sinise maja katusel ja plekist :) Kui külla tulete võime päriselt vaatama minna :)