Päikseline kevad

Täna oli nii ilus, soe, pilvitu ja päikest täis päev. Selline päev kui tahaks iga hetke õues olla ja päikest nautida. Meie külas elavad inimesed olid ka kõik nagu sipelgad päikse kätte sooja roninud, lapsed sõitsid ratastega ja täiskasvanud teesklesid aiatööde tegmist. Mell läks Lundi mingisugust suurt ja tähtsat Magicu turniiri mängima (üks nohikute kaardimäng). Meie Claraga läksime muidugi matkama. Meie maja juurest möödub matkarada ja seda pidi me jalutasimegi, ma arvan kokku kuskil üle 10 km ja ligi 3 tundi. Matkaraja vaatamisväärsused on vana pumbamaja, mahajäetud raudteejaam, linnutorn, lehmad ja pöögimets. Pilte tegin ma loomulikult Clarast ja edevusehoos ka mõned selfied.
Üks minu siinsetest töösuhetest on kahjuks lõppenud vastastikuse usalduse puudumise tõttu. Nimelt majaperemehe koer Laika, keda ma olen senini aeg ajalt jalutamas käinud, on asunud minu suhtes ründavale seisukohale. Asi on vaikselt eskaleerunud. Algas see sellega, et ühe korra, kui Laika oli keldrisse pandud (kus asub ka meie vannituba), ma ei märganud, et ta seal on ning astusin pahaaimamatult kiiresti sisse ja seljas oli mul Melli jope ja kapuuts peas. Laika hüppas mulle selle peale hammastega varrukasse kinni. Pahandamise peale tundis mu muidugi ära ja lasi lahti, nii et panin kogu vahejuhtumi selle arvele, et ta lihtsalt ehmatas ja ei tundnud mind ära. Samas järgmine kord kui me keldris kohtusime, siis ta urises mu peale, aga pahandamise peale kobis siiski eest minema. Ja siis viimati kui ma pidin temaga õhtul jalutama minema (ta oli õues ketis), siis ta järjekindlalt urises ja kui ma liginesin, siis proovis rünnata. Muidu on ta käitumine ka pisut veider olnud, ta on kuidagi kange liikumisega. Ma ise arvan, et ta on vana ja tal miski kuskilt valutab ja ta sellepärast ründab ja käitub imelikult. Tema peremehel on jällegi teooria, et mina moodustan koos Claraga konkureeriva hundikarja ja see põhjustab rünnakuid (Clarat on Laika küll alati südamest vihanud). No ma ei tea, minu jaoks on ikkagi imelik, et koer järsku nii moodi ründama hakkab.
Käisin eelmisel nädalal esimeses kuulekuse koolituse raames toimunud trennis. Minu jaoks oli uudne, et esimene trenn oli ilma koerata loeng, aga siin tundub see tavapärane olema. Ses mõttes muidugi pole see imekspandav, et rootslased armastavadki kohutavalt koosolekuid. Igastahes alustasime tutvumisringiga, kõik pidid rääkima oma koerast natuke ja mis on kõige raskemaks elemendiks kuulekuses. Minu jaoks oli jälle tegemist ka rootsi keele tunniga ja aru sain järjekordselt pisult lünklikult. Seda, mis tõugu koerad teistel on, saan ma teada alles järgmises trennis, aga tundus olema paar SLKd, mingi väike koer ja paar samast tõust koera. Minu üllatuseks oli enamuse jaoks kõige raskemaks elemendiks püsilamamine, nii et paraku on oodata suuremat püsilamamise harjutamist. Võimalik, et Clara teeb midagi valesti, aga ma pole veel aru saanud, mis selle juures rasket olla saab.
Seejärel treener analüüsis erinevaid elemente põhjalikumalt. Mis oskused koeral peavad olema, kuidas etappide kaupa treenida, kuidas ja kust premeerida, kas kasutada targetit, kuidas ületreenida (st trennis teha rohkem, et võistlusel oleks kergem, nt teha lamamist pikemalt või pulkade valikusse anda palju rohkem pulki). Selgus, et agility trennis õpitud ringi käsklus on väga hea koerale õigete trajektooride andmiseks nt toomisel. Järgmine trenn siis juba koos koeraga.
Paari nädala pärast algab mul ka agility trenn. Minu üllatuseks on esimene trenn jälle ilma koerata... No eks näis.

Mell ütles, et Clarale pole rohkem mänguasju vaja osta, tal juba on isegi liiga palju. See krokodill hakkas mulle väga meeldima ja ostsin siis selle hoopis endale, aga noh Clara võib ka sellega vahest mängida ;)

Lillikesed. Siinne mahedam kliima neile sobib hästi ja lumikellukesed kasvavad suurte puhmastena metsa all ning kraavipervedel.

Lehmade karjamaa.

Pean veel harjutama enda pildistamist. 

Vaade linnutornist. 

Puhkehetk matkal.

Matkarada pöögimetsas. Kohati ei olnud eriti arusaadav, kuhu peaks minema.