Clara pulmareis: esimene kohting

Nejapäeval sai siis tehtud kokkulepe, et kohtume Tipiga reedel 14:00. Mõtlesin kogu õhtu, et kas maksab ärgata ja hotelli homikusööki proovida või mitte. Otsustasin juba negatiivselt, aga hommikul suutis Clara mind ümber veenda. Käisin temaga siis korra väljas kuskil 8 paiku ja läksin vaatasin siis kohalikke hõrgutisi. Kusjuures restoran ise nägi esmapilgul välja nagu 5 tärni oma. Teenindaja oli mustas ülikonnas ja lauad lumivalgete linadega kaetud. Teatavat söödavat kraami seal leidus. Valik ei olnud just suurepärane, aga ühe muna ja paar viinerit ma nahavahele ajasin. Joogipoolisega oli muidugi kehvasti. Pakutav mahl (tahtis värvi järgi vist olla apelsinimahl) ei kõlvanud küll juua. Maitses pigem nagu apelsiini pesuvesi.

Kuna reedel oli siin üleriigiline suursündmus ja kogu linn umbes liiklusest, siis venis kohtumise algus 15.00 peale. Suursündmuse nimi oli jalgpallikohtumine Horvaatia v. Serbia. Kogu linn oli hullunud fänne täis ja kohalikku märulipoliseid oli siin rohkem, kui Eestil sõjaväge. Eriliseks tegi selle kohtumise see, et peale sõda pole Horvaatia Serbiaga jalgpalliväljakul kohtunud. Nimel oli neil siin 20 aastat tagasi korralik madin olnud.

Paaritamise esimene ring läks hästi. Koerad tegid seda mida oli vaja. Pärast läksime vanalinna jalutama ja sööma. Täitsa kena on see Zagreb. Söögikohad muidugi üle keskmise kallid (standard turistireha), aga söök oli hea. Tipi omanik tegi mulle välja, kui oma krunad taskust välja võtsin teatas, et maksab ise.

Teine paaritusround siis laupäeval (24h pärast esimest) ja siis on plaanis hakata tagasi sõitma. Praegu arvan, et peaks siit otse Rostocki sõitma. See on küll umbes 1300km, aga läbi Praha tõesti ei taha enam minna, sest teed seal lõuna Tsehhis olid ikka väga kehvad. Kui saaks startida kuskil 17.00 paiku, siis peaks hommikusele praamile ilusti jõudma (lahkub Rostockist 7.45).