Clara pulmareis: Praha - Zagreb

Startida tuli jälle ilgelt vara, sest auto sain pargitud Toby maja lähedale sellisesse kohta, kus iga päev 8-18 on  tasulise parkimise ala. Ei olnud erilist huvi selle eest maksta ja Praha parkimistrahvi ka ei soovinud enda kordaminekute kollektsiooni lsiada. Muidu vast oleks paar tunnikets kauem maganud, aga kuna autol on all naastrehvid, siis parem igasugustest sekeldustest ennast eemal hoida. Naastrehvid on nimelt kelatud Tsehhis, Sloveenias ja Horvaatias. Austrias lubatud ainult spetisaalse märgistusega ja nendega üle 80km/h sõita ei tohi.

Esimene plaan oli leida tankla, sest nagu slegus on Tsehhis kõik kiirteed välismaalastele tasulised. Prahast väljsaamine võttis aega umbes tunni, sest linnas oli hommikune tipptund. Praha õnneks ei ole kõige halvem linn, kus ummikus kinni istuda, sest vaade on ilus.

Kiirteed, mis mind tõid Prahasse olid väga heas korras, aga need mida mööda ma nüüd Austriasse üritasin saada ei kannata ikka üldse kriitikat. Hullemad on vist ainult Tallinna tänavad. Ühesõnaga tee oli treppi sõidetud. Raputas kohe nii kõvasti, et ei saanud isegi muusikat kuulata, sest radio ka hakkas hüppama (rääkimata siis CD plaadi kuulamisest).

Austrias ja Sloveenia olid kiirteed väga head ja lausa lust oli neil sõita. Üle pika aja enda elus tuli kogeda piirikontrolli. Nimelt on Sloveenia ja Horvaatia vahel endislet piir ja tegemist niiöelda Euroopa ja muu maailma piiriga. Kontroll toimus mõlemal pool, kuigi Sloveenlastel oli täitsa ükskõik, kes sa oled ja miks sa Euroopast ära lähed. Passi vaadati moe pärast. Horvaatia poolel, aga vaadati kõigi autode pagasnikusse, kuigi imelik oli see, et taheti näha ainult minu passi. Auto dokumendid ega lemmikooma pass neid ei huvitanud. Halb on see, et seistes paistavad rehvidlet naelad välja ja muidugi vaatas piirivalvur esimese asjane neid. Mul oli plaan paigas, et mängida lolli. Kui ta ütles, et need on keelatud, siis ma küsisin, et kas suvi on juba hakanud ja sellepärast on talverehvid keelatud. Vastuseks sain, et need on koguaeg keelatud ja kästi auto ära parkida. Võttis minu passi ja läks kuskile kellegagi rääkima. Ma siis istusin ja ootasin autos. Varuplaaniks olid mul kaasa võetud näpitsa, et kui tõesti muidu edasi ei lasta, siis kakun naelad välja ja ütlen, et pole enam ju naastrehvid. Onu tuli siis natukese aja pärast tagasi. Andis mulle mu passi ja ütles, et naastrehvid on kogu Euroopas keelatud. Ma ei hakanud ka vastu vaidlema ja oma tarkust näitama, et mõnel maal on nad ikka lubatud vaid tegin üllatunud pilgu ja ütlesin, "really". Igastahes lubas ta mul edasi sõita.

Horvaatias ka on kiirteed tasulised, aga siin on putkad kus tuleb maksta. Erinevalt hiinast on siin mehitamata kassad. Hiinas oli nii, et 1 müüs sulle pileti, teine kontrollis ja kolms avas värava. Siin tuli ennem võetud lipik ühte auku toppida ja siis kaardiga nõutav summa tasuda. Sattusin natuke hämmikngusse, et kuda ma kaardiga maksan. Kui kogu aparaadil on ainult ekraan ja kolm auku ("parkimispileti", pangakaardi ja tseki väljasamise jaoks). Lükkasin oma pangakaardi sinna sisse, see lendas sealt sama kiirlet välja ja oh seda õnne ja rõõmu värav avaneski. Võtsin igaks juhuks kviitungi ka, aga ma ei saa aru, kuidas nad saavad mu pangakaardilt raha maha võtta, kui ma pin koodi sisestanud ei ole. Sarnane nali juhtus saksamaal ühes tanklas ka, et nad väitsid mulle, et minu kaardiga ei saa maksta. Nad ei saanu kuidagi aru, et ma ei saagi selle kaardiga muidu maksta, kui ma pin koodi ei sisesta. Lõpplahenduseks oli siis see, et ma toppisin ise selle kaardi sinna masinasse ja panin pin koodi ja sain makstud. Tädid oli rõõmslat üllatunud. Huvitav muidugi mida nad teevad, kui minu kaart ei tööta (mitte et seal peal ei ole raha vaid ei toimi).