Stockholmi linnaekskursioon

Etteruttavalt võib öelda, et mina olen üritanud endast kõik anda, et mittemingil juhul Eestisse ei jõuaks!!! Nõrganärvilistel paluks edasi mitte lugeda ja Elinal võileib ja kohvi käest ära panna.

Rongisõidu lõppfaasis sain aru, et ühest vagunist on eraldatud vaheuksega umbes 10 kohaline istmete kogus koerainimestele ja LASTEGA inimestele. Olime seal kokku kuuekesi - Mina Clara, üks vanamees oma koeraga ja mingi hispaanlane oma lapsega. Too teine peni oli vähemalt sama tubli kui Clara! Nuuskisid vahepeal natuke omavahel ja kuulasid väga hästi omaniku sõna. Ainukeseks ikalduseks sealt loomavagunis oli see väike laps. Pakuks puusalt tulistades, et umbes 2 aastane - oskas kõndida ja lõuata. Kui nüüd üdini täpne olla, siis seda kõndimist nägi vähe! Kogu see tema trall lõppes sellega, et viskas minusuunas enda mängumõõga üle kahe istme. See kukkus mudugi ka otsapidi Clara ette, aga koeranina oli nii tubli, et isgei ei reageerinud. Vaatas mulle korra kõsivalt otsa ja ma arvan, et ta tahtis öelda, et sellel Elukal võiks parem peremees olla. Kogu selle kammajaa tulemuseks oli see, et ema pahandas lapsega, kes siis vastulöögiks lõugas täiest kõrist umbes pool tundi. Minul oli tegelikult suht õkskõik, aga vanamee soli häiritud. Emast ka tegelikult tubli, et ei teinud lapsest välja ja kui ta vait jäi läks taga tamburisse juttu rääkima.

Kuna rong saabus 14.35 ja laev pidi väljuma 17.45 arvasin, et mul on küllalt aega. Võtsime siis Claraga ette jalutuskäigu raudteejaamast sadamasse. Olin endale googlemapi abiga ka mingi kaardi joonistanud. Vahemaa kokku natuke alla 6 km (arvasin, et enne 17h puuris konutamist on hea koeraga "väike" jalutuskäik teha) ja olin endale üles kirjutanud 7 suuremat tänavat, mida mööda peaks minema. Raudteejaamast väljusin ilusti õigele poole. Olin kül natuke häiritud sellest, et esimese kahe üleskirjutatud tänavanime ma ei kohanud, aga kui kolmandale õigele tänavale sain, siis tundus seis hea olevat. Clara üldislet jalutas suhtelislet hästi, kui teda rihma otsas pikalt hoidsin, aga nigu tulid ülekäigu kohad ja/või kitsamad tänavad, siis sikutas nagu kelgukoer. Arvestades Stockholmi keskmiseid tänavaolusid, siis vahepela olingi nagu kelk. Edasi aga ei läinud asjad niihästi. Leidsin kõll üles enda arust õige suure pargi, aga seda keskmislet tänavalt läbides ei leidnud enam kuidagi õiget jätkutänavat. Kahtlane tundus ka see, et olime juba jalutanud mingi poolteist tundi. Aega enam mul liigapalju raisata ei olnud ja otsustasin juhtnööre küsida. Kaks esimest vastust ehmatasid mind päris ära: "you should take a bus or metro" ja "I actually dont know but its in the other sid of the city". Õnneks olin pussipeatusele lähedal ja läksin uurisin seda kaarti seal ja oma halvaks üllatsueks ühtegi tuttavat tänavat ei näinud. Hea uudis oli see, et sleat läks buss nr. 1, mis läks sadamasse ja üks noorhärra soovitas mul selle võtta, kui ütlesin, et tahan Värtahammanisse minna. Aga kuda saada bussipilet? Bussist seda osta ei saa ja kohalikku sularaha mul nagunii polnud. Järgmisena esitasin küsimuse, et kust siis saab bussipiletit osta? suunati mind üle tee asuva putka juurde, kus aga töötas mingi mitte liiga heleda nahatooniga inimene ja seletas mulle vigases ingliskeeles, et tal on otsas tänaseks!? Sinna putkasse Clarga siseneda ei julenud igaks juhuks ja ta ootas mind väga tublilt väljas lumehange ääres ilma millimeetritki liikumata (kui liikus, siis igastahes jättis oma algse koha väga hästi meelde ja oli seal supsti tagasi, kui ma putka uksest nõutult väljusin). Kun aega laeva väljumiseni oli veel umbes 1.15, siis ma väga paaniaks ei olnud ja küsisin uuelt möödujalt, et kust saaks piletit osta. Osutas näpuga sama putka peale kust ma just välja olin tulnud. Teavitasin teda, et tänaseks on vorst otsas ja tuleb ut lahva päeva oodata. tema mind uskuma ei jäänud ja läksime siis koos sisse. Kostus mõne dminutit rootsikeelset vestlust, mille peale onu mulle teatas, et otsas neh. Samas ulatas mulle bussipileti oma rahakotivahelt. Ütles, et sellest peaks parasjagu tsoonide jaoks piisama, et sadamasse saada. Pakkusin härrale raha, aga sea ta ei tahtnud. Mis siis ikka muud kui sai teda viisakalt tänatud. Läksin siis kohe üle tee ja jõudsin joostes bussile, kuigi see tundus suht pointles tegevus, kuna neid busse käis umbes iga 5 minuti tagant. Ohh seda õnne ja rõõmu, kui slegus, et see buss kähebki sadamase ja ettenäidatud lipik tasub ka selle eest. Bussis sõites selgus, et Clara on üks kuradima vinge "Wingman".

Sadamasse jõudsin 17.00 ja tauvastasin, et ma olen in the middel of... Pole mingeid silte, kus võiks õige terminal asuda. Läksin kohe alustuseks valele poole, aga nähes tupikut ja ei ühtegi suurt laeva otsustasin Clara sikutamisele alla anda ja nii me siis tema tempos jooksime teises suunas, kus paistis ka mingi terminal. Õnneks põrkasin selle juures kokku kahe kollavestiga (mingid sadamatöötajad vist), kes oskasid mulle õige suuna kätte näidata ja väitsid, et siit on 15 minutit jalutada sinna õige terminali juurde. Nüüd siis tuvastasin enda kaardilt ka lõpuks selle viimase tänavanime, mis ma sinna kirjutandu olin ja karvandi vedamisel meie paarisrakend liikus. Leidsin laeva ja maha, aga nu kust kurat ma sinna siss saan. Olles just 20 minutit (ei olnud 15 minuti jalutamsie teekond) jooksnud, tuvastasin ühe sõbraliku kohaliku kaasabil, et kõige parme on läbi mingi maja minna. Paistab, et Claral karmavõlgu pole ja/või on Steffil mingi salajane maagia varuks, aga check-in tegime me 17.28 ja leavle jõudsime 17.36.

Kahju kohe Clarast, kui ma pidin ta sinna laeva kennelisse viima. Oli ta ennem ju nii tublisti kõike kuulanud, kui välja arvata rihmast sikutamine ja libedate põrandate/treppide kartmine. Valikut mul väga ei olnud ja panin ta sinna puuri. Puur ise ilus suur ja kedagi teist sela ei olnud. Pakkusin talle juua, süüa ja isegi nänni, aga kõik mis ta tegi oli närdinult pea ära pööramine. Täpselt nagu pakuks talle okstraati juua ja roostes naelu süüa.See ruum asub, kuskil 5. korrusel suht karmi mootorimüra keskel. Tema vaatamiseks tuleb minna infoletti, siis kutsutakse raadioteel selle puuriruumi avaja ja saab minna peni vaatama. Korra juba käisin, aga ega seal midagi head peale hakata ei ole. Karvand keeldub igasugusest koostööst ja arvab, et ma olen teda nüüd millegi eest karistanud. Ta koguaeg vihjab sela ruumis sellele uksele, kust me sisse tulime, et Meelis ma tean küll kust välja saab lähme ja otsime Steffi üles jookseme natuke agilitit või siis lähme Petsiga lõunat sööma. Clara küll veel vist ei sa aru, aga kõik see on meil plaanis, kui me maabume!

Kui ise enda elu huvitavaks ei tee, siis ongi ju igav :)